Olen võtnud korduvalt blogi lahti, et kirjutada midagi. Iga kord aga juhtub see, et mõtlen, kui mõttetu mu jutt on. Milleks jahuda mis minuga juhtunud on, kui mitte kedagi isegi ei huvita. Nad tahavad teada, kas on midagi neist ja kas mainid neid enda blogis ning kui lahedaks sa neid pead. Kui olin magama jäämas, taustaks poiste täringu mängu hääled, nägin postkasti. Mitte tavalist postkasti vaid selles elas keegi. See oli minu kodu. Postkasti ava oli mulle ukseks ja sellest sain välja ronida väiksest redelist. Postkast ise oli oaasis, mis paiknes keset kõrbe. Aias polnud puid, vähemalt ei näinud välja nagu puud. Puudeks olid vihmavarjud, mille otstes kasvasid puuviljad.
Käisin täna korraks väljas ja mul tuli meelde, miks väljas hea ei ole. Jalutades tuli mu kõrvale mees ja hakkas juttu tegema vene keeles. Mu venekeel oli pisut roostes(ikka veel on) ja enamvähem saime jutud aetud. Sain aru, et ta on poolakas ja kutsus mind korduvalt kohvile. Ma ei olnud huvitatud ja läksin kinno. Pärast kino jalutasime Miss D.-ga Tasku keskusest välja ja purjus mees hakkas meiega juttu tegema. Küsis kino kohta ja muidu selline smalktalk. Mis mind aga kohutas oli üks joodik, kes tuikus valgusfooride juures ja lükkas mind niisama. WTH.. Mida ma sulle tegin? Vahet pole. Las ta olla vihane inimeste peale.
Hoia kõva!
Make love!