Learning

I've learnt that...

• you cannot make someone love you. All you can do is be someone who can be loved. The rest is up to them.
• no matter how much I care, some people just don't care back.
• it takes years to build up trust, and only seconds to destroy it.
• it's not what you have in your life, but who you have in your life that counts.
• you can do something in an instant that will give you a heartache for life.
• no matter how thin you slice it, there are always two sides.
• you should always leave loved ones with loving words. It may be the last time you see them.
• we are responsible for what we do, no matter how we feel.
• there are people who love you dearly, but just don't know how to show it.
• true friendship continues to grow, even over the longest distance. Same goes for true love.
• just because someone doesnt love you the way you want them to, doesn't mean they don't love you with all they have.
• maturity has more to do with what types of experiences you've had and what you've learned from them and less to do with how many birthdays you've celebrated.
• no matter how good a friend someone is, they're going to hurt you every once in a while and you must forgive them for that.
• no matter how bad your heart is broken the world doesn't stop for your grief.
• just because two people argue, it doesn't mean they don't love each other.And just because they don't argue, it doesn't mean they do.
• we don't have to change friends if we understand that friends change.
• you shouldn't be so eager to find out a secret. It could change your life forever.
• there are many ways of falling and staying in love.
• no matter how many friends you have, if you are their pillar, you will feel lonely and lost at the times you need them most.
• the people you care most about in life are taken from you to soon.
• although the word "love" can have many different meanings, it loses value when overly used.
• love is not for me to keep, but to pass on to the next person I see.
• there are people who love you dearly but just don't know how to show it.
• even when I have pains, I don't have to be one.
• every day you should reach out and touch someone. People love that human touch-holding hands, a warm hug, or just a friendly pat on the back.
• I still have a lot to learn......

Not today

Mul oli olemas rohkem, kui ainult sina.

Pärast Austriast tagasi tulemist on kuidagi asjad viltu vedanud. Eriti sellel viimasel nädalal. Tundsin kuidas kõik see, mis minuga juhtus pressis mind alla ja alla. Olen hetkel kuskil mullapinna juures, püüan varjata enda tundeid kõige kohta. Ma ei taha sellega tegeleda praegu. Suutsin paar päeva hakkama saada mõne pisaraga ja nüüd olen lihtsalt piinavate unenägude maailmas. Surusin enda tunded nii alla, et alateadvus ei lase mul magada ja korralike unenägusid näha. Nägin mõni öö tagasi, kuidas rongad mind kiusasid, nad jälitasid mind ja püüdsid võimalikult palju piirata minu liikuvust. Olin nurka aetud keldrisse ja varjusin seal.
 Järgmiseks hakkasin nägema, kuidas unustan kõik ära. Nimelt olin unenäos planeerimas reisi euroopasse jälle ja unustasin kõik vajaliku maha. Kaardi, mobiili laadija, riided jne jne. Mul oli suur kott, mille sees polnud midagi. Sundisin ennast panema mõtlema, et peaksin tagasi pöörama ja järgi minema vajalikule. Saan ka muul ajal minna. Siiski valisin teisiti ja järjest rohkem asju kadus ning ununes.
Üks päev ma julgen enda toast väljuda ja võita seda tunnet. Mitte täna. Kuidas oleks järgmise aastaga.
What will you do if you have nothing?
I have a cat!

Wochenende in Österreich

Mida v****??Wifi on tasuta? Wc on tasuta? See pakk on mulle tasuta?
Tulime Eestist Austriasse autoga. Muidu oli kõik suurepärane aga Poola -.-.....Lumetorm oli samal ajal, kui öösel Poolat läbisime. Sõitsime esimese korraga liiklusmärgi maha. Edasi sõites jäime lumehange kinni, kuid muidugi polnud me ainsad. Meie ees oli veel üks auto, mis oli kinni. Saime kuidagi sealt minema, kui mõned kilomeetrid eemal nägime enda ees hulga autosid, kinni lumehanges. Sõitsime kuidagi sealt vahelt läbi ja siis oli teepeal veel üks auto. Ootasime vastutulevad autod ära, et saaks vastasuunas edasi liikuda. Kohe kui olime seisma jäänud vuras meist mööda mingi segane autoga, kes otsustas, et tema auto on tank ja siia ta kinni ei jää. Mis seal ikka. Kinni ta jäi. Sõitsime mööda oskamata muud teha kui: Smile and wave.(Miks me appi ei läinud... meie auto oleks ise kinni jäänud, kuna nad olid ikka, päris kinni ning suurem osa neist olid meie pisukesest suuremad).  Kuni hommikuni oli näha rekkaid ning autosid lumehanges ümber või niisama kinni. Õnneks meil vedas ja jõudsime lõpuks Viini. Super, ma ei oska midagi muud öelda. Mõtlesin suvel siia kodutuks tulla. Elada telgis ja samal ajal tööd otsida. Siin on kõik käe jala juures, leidsin tasuta wc ja dušši kasutamise võimaluse. Vahepeal jagatakse mingit stuffi tänavatel(mul kindlasti veab nii palju, et inimesed jagavad mulle ka). Natuke raha kokku ajada mõneks kuuks ja võimalik, et elaks isegi ära, kuniks tööd saab. Selle ajaga õpiks ka saksa keele korralikult ära, samas olen siiani ka selle vähesega hakkama saanud. Inimesed ei viitsi lihtsalt rääkida. Kõik on planeeritud isegi tean, kust ma saaksin tasuta wifit, kui peaksin tahtma keskkonnaga suhelda. Nüüd jääb ära oodata suve ning Mister R. võiks mulle elamiseks raha anda :P Lihtsalt niisama. It would be great!

Igatahes, kui teil tulevikuks plaane pole, siis kõrval põõsas on vaba ja korralikest naabritest ära ei ütle.

Väike makaroni päev

Otsustasin vahetevahel ka kirjutada toitudest, mida olen teinud ja proovinud. Täna siis tegin makarone juustuga abiks oli Jame Oliveri retsept:
450g makarone
50g võid
1 1/2 suurt sibulat, ratasteks lõigutud
2 küüslauguküünt
3sl nisujahu
950ml piima
2tl meresoola
1tl jahvatatud musta pipart
1/2 jahvatatud muskaatpähklit
1tl paprikapulbrit
250 g tugevamaitselist Cheddari riivitud juustu
2 ploomtomatit (kasutasin ise kirsstomateid)
oliiviõli
peale kasutamiseks maistetaimed (tüümian, peterselli, murulauku)
Ahi kuumutada 200 kraadi juurde ja määri küpsetusvorm võiga(25cm läbimõõt). Keeta makaronid soolaga. Sulatada suures kastrulis või. Lisada sibulad ja küüslauk ning prae pehmeks. Lisa jahu ja vispelda, kuni segu muutub helepruuniks, seejärel lisa aegamööda piim, samal ajal edasi vispeldades. Lisa sool, pipar, muskaatpähkel ja paprika.
Vähenda kuumust ning jätka segamist, kuni kaste pakseneb. Seejärel lisa vähehaaval juust, jätkates segamist, kuni see on sulanud. Vala keedetud makaronid kastrulisse ja sega, kuni makaronid on kastmega kaetud.
Vala makaronid ahjuvormi. Peale lao tomativiilud, puitsa üle maitsestatud riivsaiaga ning peale piserdada oliiviõli. Küpsetada, kuni söök mullitab, umbes 30 minutit.Peale puistada maitsetaimed.

Past and future

Kas olete kunagi mõelnud, et mis on saanud kõikidest nendest inimestest, kellega te minevikus tõhusalt kokku olete puutunud. Mida nad teevad samal ajal, kui sina istud ja vaatad järjekordset osa mõnest filmist? Kui palju on nad muutunud selle aja jooksul, kui sa neid esimest korda kohtasid? Kuhu liigub tema ja kuhu sina? Kui palju meist teeb seda, mida ta lapsena tahtis teha?
Vaatasin suvalist filmi rockstaaridest ja see pani mind mõtlema. Ei tea, kas aitas kaasa muusika, mis seal esines või need vaimustavad pildid mida tehti pidevalt inimestest ja olukordadest. Miski pani mind kirjutama sellest. Sellest, mida teevad teised inimesed.
Mäletan paljusid rääkimas, et tahavad saada õpetajaks, juristiks, stjuardessiks, politseinikuks jne. Saavutasite siis seda, mida olete ammu ihanud? Mõistetav on see, et aja jooksul muutuvad olukorrad ja inimesed su ümber vahetuvad teiste vastu välja. Samas mul ei ole kadunud huvi oma lapsepõlve sõprade tegevuse vastu. Vaatan aegajalt suvaliste tuttavate facebooke ja mõtlen, huvitav, kas nad on rahul. Piltide järgi enam, kui rahul. Olen vahel kade, et inimesed on lõpetanud ülikooli ja teenivad ohtralt raha, omavad uut kodu. Mul ei ole seda luksust ja osadel ei ole luksust elada korteriski. Mul on kass. Armastus küpsetamise vastu. Vahel mõtlen, et oh ei, see ei ole minu jaoks. Peaksin istuma kontoris ja nautima istumist ning arvuti taga asjatamist. Samas kui saan teha mõnda kooki, mis maitseb nagu taevas, siis olen ma rahul päris pikaks ajaks. Olete mõelnud, et istute mõned uhkes restoranis, veedate aega enda sõbrannadega ja sööte oma toite ning tellite magustoiduks mõne koogi. Mis siis, kui see restoran oleks minu ja need koogid on minu oma looming. Naudite iga ampsu, sest muud moodi ei saa. Seda naeratust ei saa teeselda, kui oled pannud midagi head suhu. Mis aga saaks, kui oleksin hoomis ITmees(naine). Teeksin tööd kodust või elaksin kontoris. Kuidas mäletaksid mind siis?
Võimalik, et kui me ei saa midagi, mida väga tahame, siis see ei olegi nii määratud olema. Tahaks uskuda siin saatust ja universumit aga ei saa. Võib olla, et mida sa väga tahad, ei ole sulle oluline tegelikkuses ja sul pole piisavalt teadmisi, et seda saada veel. Vaadake mind. Sain suure vaevaga kunsti õppima ja mis juhtus. Tegin hobist endale eriala. Kui sind sunnitakse midagi tegema, siis see ei ole enam midagi, mida sa tahad teha. Ma lihtsalt ei olnud valmis tegelikkuses veel ülikooli astuma. Oleksin pidanud hoolikamalt mõtlema, nüüd ei suuda sellest ka loobuda. Ülikoolis ei ole rakse. Ma pole nutnud nii palju kordi, kui nutsin keskkoolis, samas olen vanem ka. Saan hakkama. Peaksin lihtsalt selle jama läbima ja ongi kõik. Samas, siis pole kõik. Mis ma edasi teen.Vahet pole. Suur võimalus on, et mida rohkem sa vaeva näed, seda rohkem sa hindad, seda mida sul on. Mitte, et see ainult võimalus oleks. See ongi nii. Ümberringi on inimesi, kes ei tea tegelikult millegi väärtust, kui nad sellest ilma on juba jäänud. Mina hindan!
Olen hakanud aru saama, et ma vist ei usu enam mitte midagi. Uskusin olevat budist, kuna see on kõige lähemal sellele, mida pean õigeks.Viimasel ajal on lihtsalt veider tunne, et meil ei ole siin maailmas ülessannet. Oleme nähtus. Miks siis teha midagi, et teised oleks õnnelikud?

Isegi ujumisriided on mu toanaaber ja ma ikka ei kuulu siia.

See kiri on ühest aplikatsioonist, mille Miss E. mulle saatis. Seal saab enda facebooki komentaaridest ja statustest aunomaatselt kokku panna pealkirju. Üheks näiteks: Sattusin googeldama How do feed me!
Sattusin laupäeva hommikul kokku Miss M.-iga. Olin just töölt tulnud ja tema tööle minemas. Saime pisut juttu puhuda, milles ta mainis mister H.-d ning mulle meenus, kuidas pidin temaga paar kuud tagasi juba kokku saama. Alati on temal kiire või minul ja kunagi pole sobivat aega olnud. Tean, et sa plaanib jälle ära sõita eestist ja mõnda aega elada kuskil mujal. Selle pärast tahtsingi kokku saada temaga ning pakkuda talle kohti välja, kuhu isegi tahan minna. Saaks alguse tehtud koos.  Miss M.-il oli vist veider hommik, alguses minuga kokku juhtuda ja siis Miss T.-ga.
So what have I done...Vingunud..Kohutavalt vingunud. Olen rahul, et mul on töökoht ja elamine, kuid tahaks paremat. Tööga iseenesest olen rahul, kuid kui inimesed ümber on tõprad, siis tekib tahtmine küll minema joosta. Ühel päeval läksid kaks kokka tülli omavahel ja sain ahju uksega ühe käest. Kuna nad olid nii närvis, siis nad ei märganud, kui mulle obakaid jagasid. Pluss, kui poole aasta jooksul sulle neli kiirusõna tuleb, inimestelt, kes sedal ajutiselt töötavad, siis tekib mõte, et kelle jaoks sa seda teed. Muidugi ei pea ju pidevalt kiitma, kuid kui mulle iga päev meelde tuletatakse vigu, mis võivad tulla...Eks nad siis ka tulevad.
Nii ma tegingi otsuse, kolin minema. Hakkasin vaikselt vaatama riike, kuhu minna ja mis mulle võiks sobida. Uus-Meremaa tundub kutsuv, kliima pidavat suhteliselt sama olema ja miks ka mitte siis. Samas ega ka Taimaal midagi halba pole. Mulle isegi pakuti tööd Vietnamis, seal on suur puudus kondiitridest. Tekivad muidugi probleemid visaga. Ega seda niisama ei taheta anda ka :D Võimalus on ka kooli kaudu minna, kuid sellega jamamine võtab aega ja kuna sinna kanti, kuhu mina tahan saada on hullud rahad vaja välja otsida, siis ei tea ka. Võiks siis juba minna raha teenima sinna, mitte raha kulutama.

Koonduslaargid vanuritele!

Pärast seda, kui olin järjekordse tonni verd arstidele uurimiseks jätnud läksin R-kioskist bussipiletit ostma. Avan ukse ja seljatagant tormab sisse mingi vanur. Hoian siis ust lahti, et tema saaks sisse ja kari vanureid saaks ka välja. Lähen seisan järjekorras ja ootan millal saabub minu kord. Sama moor, kelle jaoks oli elu ja surma küsimus, minust enne sisse saada tatsas poes ringi, otsides midagi. Leides selle midagi, tügis ta minust ette.  Tulid kioskisse veel kaks moori. Arvasid vist, et ma olen iluasi seal. Otsustasid hulgi Tv-kavasid osta koos bingodega. Sain lõpuks bussipiletit ostma, ilma, et oleksin kedagi vahepeal sõimanud ja pussitanud. Muidu oleks mul suva, mida need mammid seal asjatavad, kuid see ei ole esimene kord ja ma ei saa aru, kust nad võtavad, et neil on rohkem õigusi. Olgu, nad on vanad ja kõik kohad valutavad jne..jne. Ma olen ka suremas enda liigeste pärast. Vahet pole. Kui neil on nii palju vaevusi, kuidas nad suudavad siis nii kiiresti reageerida. Säästumarketis hakkliha ostes tahavad nad kõik korraga seda, mida sina ja on valmis su tapma, kui sa ette jääd. Nad märkavad juba kaugelt, kui sa hakkad liikuma mõne riiuli poole. Kimavad mööda ja lükkavad su hooga pikali, kirudes, et küll noored on ebaviisakad. I hate people.
Sõitsin bussiga kodupoole ja tulin ideele. Mis oleks, kui inimesi juhivad olendid, keda me ei näe. Istuvad ümber suure pildi, kust on võimalik näha inimesi. Pilti on võimalik muuta sõltuvalt keda näha soovitakse.  Nad võtavad vastu otsuseid, kes sellest inimesest saada võiks ja millist elu ta elab. Hoiavad kontrolli all, et teatud tüüpi inimesi poleks liialt. Kõik ei saa juhid olla ja kõik ei saa töölised olla. Visatakse vempe ajaviitmiseks. Näiteks loobitakse mõni kivi jalge ette, et komistaksid või panevad vihma sadama, just sellel päeval, kui sa vihmavarju koju jätsid.
Vaatasin üks päev animed, kus poiss, keda vaevasid deemonid ja vaimud, leidis maja, kus kadusid hetkeks kõik vaimud ära. Seal töötas naine, kes sai täita soove aga vastutasuks tahtis ta soovile samaväärilist tasu. Poiss hakkas naise heaks tööle ja vaimud kadusid. Linnas ringi käies leidis ta tüdruku, kellele need vaimud olid üle läinud. Tüdruk oli soovinud neid endale. Soovid täituvad, kuna alati on keegi, kes soovib endale head ja keegi, kes soovib endale halba.

Make love!
Hoia Kõva!