Üksik kuju kõnnib metsas. Kõikjal on raagus puud ja lumi. Kui minna lähemale näed, kuidas eemaldub hingeõhk kujust. Kuid see kuju ei ole üksi..keegi jälgib teda. Mingi kogu järgneb talle. See ei ole inimene..Ta laskub ta paremale küljele ja sosistab kõrva: "Sooviks hingata nagu sina, oleks mul vaid hing!" Kui kuju pöördub, et näha kes temaga räägib, pole enam kedagi. Kuju liigub edasi aga vari jälitab teda. Sammud kiirenevad, kuid vari ei jää maha, vaid läheneb. Nüüd on vari ta vasakul küljel: "Jookse kui kiirel tahad, ma ei jää maha. Nüüd oled sa minu maailmas ja kuulud mulle." Kuju jääb seisma:" Olla sinuga ei oleks ju probleem, aga sind ei ole ju olemas. Oled surnud." Vari võtab ilusa naise kuju, keda katab õhuke valge siid: " Miks sa tulid? Ma ei vaja sind, sa tead seda!" "Miks sa siis järgnesid mulle? Miks sa seisad mu ees?" Vaikus... Naine läheneb kuju näole, kuju on valmis suudlema aga naine lükkab sõrme suule ja kaob naerdes. Kõlab veel viimane hääl: "Mängime!"
Lets play then. Ma armastan võita ja kaotusega ma ei lepi, parem anna kohe alla.
Make love!
0 comments:
Post a Comment