Olin Türil, ning rääkisime vanaisaga juttu, kui pidin kooli minema. Käisin millegipärast Türi kolledžis ning oli just avaaktuse päev, kus osa õpilastest viidi kooliga tutvuma. Saali jäid ainult mõned õpetajad ning mina. Kui sisenesin saali, siis minu seljatagant tuli keegi õpetajatest, kes ütles, et õpilased on kadunud, ning küsis, kas mina tean midagi. Sattusin paanikasse ning jooksin klassist välja kui tuleb teine õpetaja ja ütleb, et leidis osa õpilasi ülesse. Loodsin teda leida sealt aga teda ei olnud. Ma ei mõista mis on juhtunud. Hakkan siis mööda kooli liikuma kui mulle tulevad vastu kaks võõrast õpilast, kelle silma iirised on mustad. Nende pilk on tühi ning nähes mind kutsuvad mind kaasa nendega: " Tule, sa saad õnnelikuks. Lase ennast vabaks ja tunne seda jõudu mida ta pakub." Hirmuga jooksen tagasi saali poole avastades, et saalis on mõned üksikud inimesed ainult ja kõik pööravad oma pilgud minule. Ka neil on silmad muutunud. Astun kaks sammu tagasi ja põrgan kellegagi kokku, kes surub mu väikesesse ruumi. Nähes sind, olin väga õnnelik, sinuga on kõik korras. Ruum oli pisut hämar ning panin tule põlema, vaatan sind ning ehatan. Ka sina oled muutunud, avastan, et mu ümber on veel kaks inimest, kes võtavad mul kätest kinni ja suruvad voodile. Rabelen nii kuis jaksan, ning suudan isegi ennast vabaks rabeleda. Ründan sind ning surun su maha, hoides su käsi kinni, karjun sulle, et sa sellest välja tuleksid. Puhken nutma ja mind tiritakse su pealt maha aga sa ei tõuse. Sa jääd sinna lamama ning su silmad. Need on muutumas tagasi. Sain sellest jõudu ning lükkan ühe neist pikali surudes kõrile ning karjun jälle, et ta tagasi tuleks. Ka tema pilk on muutumas. Kolmas jookseb abi järele. Võtan sinu ja tolle võõra, ning aitan teid majast välja. Leian vanaaegse auto, loodan, et töötab ning asun sõitma. Kui olen juba jõududnud põldudest ümbritsevale teele siis tunnen kergendust, et kedagi seljataga pole. Mätkan aga, et taevas mu seljataga on oranžikas ning nagu tolmupilv liiguks meie poole. Vajutasin jala gaasile ja sõitsin kuidas jaksasin, pilv aga jõudis lähemale ja lähemale....
Selline siis oli minu öine unenägu, huvitaval kombel ma ei kartnud üldse ning see tundus ka lahe. Eriti meeldis mul valida autosid millega sõita, sest seal valikut oli, ka üks vana lada oli seal aga võtsin enda jaoks tundmatu auto. Plaanisin täna jalutama minna nagu aasta tagasi. Kuulaks muusikat ning tunneks rõõmu sügisest. Kahjuks probleemiks on see kord minu kõrvaklapid mis oleks nagu katki ning ka see, et pean töö jaoks kokkuvõtte tegema.
Sain eile ühelt poisilt kolm roosi, kuigi ma isegi hakkasin karjuma, et ma ei taha roose. Vb oleks tulnudl lihtsalt minema astuda, mitte temaga jamama. Ta küsis milliseid tahan ning ma ei vastanud, ta võttis roosad. Lasin tal need ära osta ning ütlesin siis, et mulle ei meeldi roosa üldse. See oli minust küll õel aga siis järgmine kord kuulab vast kah mida ma ütlen.
Käisin siis ühel heal õhtul ka zavoodis ära. Mingi kari inimesi tuli siia ühikasse ning jõime pisut siin ja siis läksime edasi zavoodi. Seal tuli minu juurde Luua koolist Mister T. kelle kunagi olin tantsima kutsunud aga ta oli ära öelnud. Mõistatuste mees...Rääkisime pisut ning siis ma pöörasin tähelepanu jälle seltskonnale, kellega ma seal olin. Mingil hetkel ootasin ma wc järjekorras ning märkasin tuttavat nägu enda kõrval. Koputasin talle õlale ning küsisin kas ma tean teda. Jõllitasime üksteist päris kaua ning mulle tuli meelde. Ta on Mister A. õde.. Fuuck.. Küsisin siis kas ta teab Mister A.-d ning ta pani käed suule nagu oleks vaimu näinud ning ütles: "Sa oled ju Maris!" Ta nägu oli nagu kohutavalt ära ehmatanud ning ta sosistas midagi oma sõbrannale, mõlemal näod valged nagu oleksin saatan või midagi. Siis nad lähevad minema. Jättes mind sinna vaatama, ning mõtlema: " Mis toimub!" Edasine on juba kahtlane, kuna sattusin paanikasse ning jõin pisut palju. Hommikul märkasin, et üks jors magam ukse ees ja kaks tüdrukut toanaabri voodis, pluss, jõudsin natule aega üleval olla, kui toanaaber sisse tuli. Jeah... Not good for me.
Make love!
0 comments:
Post a Comment