Little bit of love

Olin kuulnud vaid lugusi sellest seiklushimulisest piraadist, kes jättis enda piraadi elu maha, et asustada väikses linnas hotell ja sellega aidata linnainimestel tööd leida ning raha teenida. Nüüd avanes minul ja mu sõbrannal võimalus külastada seda hotelli tasuta. Parim võit mu elus. Linna saamine oli lihtne aga hotell ise asus saarel ja sinna oli üsna pikk laevasõit, õnneks laevaliikus oli üsna tihe, niiet, et laevast maha jäämisega probleeme poleks tulnud. Kui jõudsime kohale, siis meid ootas imeline vastuvõtt, ühel pool mängisid inimesed pilli ja teisel pool oli rida töötajaid meid tervitamas ning keskel oli Kapten. Kena mees väga kena. Kogu meie puhkuse aja käisime ringi ja tutvusime ümbruskonnaga, vahel isegi Kapten ühines meiega, et näidata kõike täpsemalt. Ühel päeval märkasin, et sõbranna pöörab rohkem tähelepanu Kaptenile, kui mulle. Pidasin sobivaks neid üksi jätta ja leida muu tegevust. Sõbrannalt nägin paar korda ainult pärast seda. Säramas nagu täht. Ise tutvusin ühe teenindajaga, kellega mul oli üsna lõbus olla. Mängisime mänge ja käisime baaris joomas. Ta näitas mulle ka sealseid looduse imesid, mis olid nii ilusad. Nende saarel oli palju taimi, mis mujal olid juba väljasurnud. Unustasin mainida, et hotell ise oli loss, vanaaegne loss. Mis ma ajan, kõik see toimus keskajal. Uhked kleidid, korsetid ja kõik muu ebameeldiv sinna juurde. Päevad möödusid ja  sõbranna ilmus jälle välja. natuke nukker aga muidu korras. Ta ei tahtnud rääkida enda tegemistest ja otsustasin mitte siis ka küsida. Kapten isegi oli pikka aega kadunud. Ilmus välja mitte kuskilt, kui istusin üksi pargis ning nautisin lindude laulu. Jutt meil jooksis aga tundsin ennast pisut ebameeldivalt, kuna arvasin, et tema oligi põhjuseks miks sõbranna kurb oli.  Edaspidi ei pööranud ma mingit tähelepanu talle olin koos teenindajaga, kellega oli tore olla. Ühel õhtul, kui oli ball, kutsus Kapten mind enda juurde. Keeldusin ja lahkusin tema seltskonnast. Nägin kuidas ta vihastas ja astus välja. Aina tihedamini tahtis Kapten minuga kokku saada aga mul ei olnud enam mingit huvi. Ta oli küll ilus mees aga ma ei tahtnud teda pärast enda sõbrannat. Mängisime õhtul enda toas koos teenindaja ja sõbrannaga kaarte, kui kuulen midagi koridoris. Otsustasin vaatama minna. Olin ukse lahti saanud, kui miski krabas minust kinni ja sidus silmad kinni. Püüdsin karjuda aga kellegi käsi oli mu suus ees. Oli pime ja ma ei saanud aru kes mind kinni hoiab. Mingil hetkel kaotasin teadvuse ja avastasin ennast hiljem kongis. Kongi ees asus kellegi magamistuba vist. Tegu oli Kapteni magamistoaga ning ta soovis, et ma pakuks ennast talle. Isegi pärast nädala ajast kinnihoidmist ja näljutamist ei andnud ma järgi. Olin väga nõrk ja ootasin mingisugust imet. Kindlasti ei tahtnud ma Kapteniga olla, kellel hakkas tüütama minu pidevad ei ütlemised. Teadsin, et nii ma enam kaua jätkata ei saa ja pean mingi lahenduse leidma. Saabuski päev, kui Kapten mind kinni sidus ja enda voodile viskas. Ta jõudis osa mu riided katki rebida, kui tuli erakorraline kutse. Kui ta oli lahkunud leidsid tee tuppa mu sõbranna ja teenindaja. Tuppa oli alati võimalik saada aga sealt ära saamine, märkamatult oli pea võimatu. Leidsime tee aknast alla, kust seina seest välja ulatusid klaverid, mis moodustasid nagu trepi. Meil vedas ja saime laevale ennast smuugeldada ja jätta hüvasti sealse kohaga. Siiski ei olnud mul mingit isu jätta seda asja nii. Soovisin kuidagi panna Kaptenit maksma selle eest. Õnn naeratas mulle, kui saime teada, et terve linn on tema vastu pööramas. Otsustasime kasutada juhust, kui Kapten külastab linna ooperit, kuna muidu ta saarelt ei lahku.  Kui ooperi keskel istusin Kapteni kõrvale ja naeratasin talle otsa. Ülejäänud inimesed olid sellel ajal ta relvadega ümber piiranud. Kapten vangistati edukalt ja usun, et ta mõtleb minule terve enda ülejäänud elu. Või siis elu viimased minutid. Hukkamine toimub üsna pea....
Naljakas on, kui vahel inimesed ei saa aru, kui nende peale pahane olen. See, kui ma püüan neid vältida pidevalt ei tundu nagu neile mingit probleemi valmistavat. Ei ole hullu, teen siis õige otsuse, kui ühe inimese enda elust välja viskan. Küll ta üks päev avastab, et midagi oleks nagu puudu.

Why are you here?