Hirmud

Tulin öösel koju ja magasin poole seitsmeni üsna korralikult. Jäin vb pooleks tunniks uuesti magama kui kuulen, kuidas uks läheb lahti. Püüan silmi avada, kuid kuuldes vaikust, püüan uuesti magama jääda. Järgmisel hetkel ma tunnen, kuidas keegi seisab mu voodi jalutsis. Kerget hingamist on kuulda ja tunne nagu keegi irvitab. Tahan silmi avada ja vaadata, kes seal on ja mis toimub. Ma ei suuda, ma ei saa silmi lahti. Püüan püsti karata aga ma ei suuda enda keha liigutada. Miski surub mu keha voodisse. Olen hirmul ja mõtlen, et see kõik on ainult uni ja varsti peaksin ärkama. Palun ärka! Tunnen, kuidas keegi tuleb lähemale ja mind valdab paanika. See on uni, tahan, et see oleks uni. Ühel hetkel tunnen, kuidas raskus kaob ja nagu tõuseksin teisest maailmast üles. Ma ei tea, kas see oli uni või mitte aga kardan. Üks mu suurimaid hirme on olla halvatud ning, et ma ei saa ennast kaitsta. Panna pimedus ja halvatus kokku ja hüsteeria on olemas.

Igal ühel meist on hirmud ja üks päev peame nendega vastamisi seisma. Põgeneda pole mõtet, they will find you.

Olen mõelnud, et kui ma suren, mind võiks tuhastada. Samas, mis siis, kui meie kehad surevad ainult aga reaalis me teame mis toimub meie ümber ning me ei saa midagi teha. Usun, et inimesed taassünnivad aga mis oleks, kui see ei ole nii. Veedad igaviku kirstus või talud valu ja pääsed tühjusesse, kus pole midagi.