Alien

Mul on viimasel ajal hull paranoia tulnukatega. Ärkasin üks öö selle peale üles, et nägin unes, kuidas tulnukad rääkisid minuga midagi. Sain teada, kuidas me elame justkui purgis, oleme neile katsed. Aegajalt käidakse meie liiki kontrollimas ja tehakse teste. Osad meist on saanud ülesandeks anda ülevaadet oma elust ja ümbritsevast. Mulle taheti määrata sama ülesanne aga mul oli raske aksepteerida nende välimusega. Õigemini ma ei näinudki neid otse. Nad rohkem püüdsid mind suunata sellele, millised nad välja näevad. Pärast selle kõige nägemist ma tõusin üles ja ei saanud jupp aega magama jääda. Jätsin tule põlema ja püüdsin Mister R.-i kaisus magama jääda. Miski siiski häirb mind selle une juures. See tuleb mulle ikka ja jälle meelde.
Kust võtsid muistsed inimesed jumalate idee? Mis siis, kui geeniused on tegelikult tulnukate ja inimeste rassi segu või hoopis nende nõunikeks?
Never mind that. Mul oli lihtsalt huvitav mõttelend, enda jaoks.

Olen nüüd siin mõnda aega suhtes olnud ja suutsin selle tegelikkuses juba paari päevaga üsna sassi keerata. Ma nägin nii kaua aega vaeva, et saada seda ja kui sain selle, siis see tundus minu jaoks liiga hea. Siiani tundub. Me ei ole kordagi tülitsenud ja kõik klapib. Pluss meie mõlema jaoks tundus veider, et nüüd oleme ainult meie kaks ja mitte kedagi teist pole meie voodis ning meie vaateväljas. Pakkusin siis välja, et vb otsus tuli liiga varakult. Peale jäi siiski arvamus, et me kumbki pole harjunud sellega ja peaksime üksteisele aega andma. Vähemalt tean seda, et varem ta ei näinud minuga tulevikku koos.. Seekord ta väidab vastupidist ja ma armastan enda elu iga päev aina rohkem ja rohkem, tänu temale. Ma ei ole kunagi enne kedagi usaldanud nii palju. Esimest korda ma tunnen, et saan kellelegi usadada enda elu.
Make love!
Hoia kõva!