Väike makaroni päev

Otsustasin vahetevahel ka kirjutada toitudest, mida olen teinud ja proovinud. Täna siis tegin makarone juustuga abiks oli Jame Oliveri retsept:
450g makarone
50g võid
1 1/2 suurt sibulat, ratasteks lõigutud
2 küüslauguküünt
3sl nisujahu
950ml piima
2tl meresoola
1tl jahvatatud musta pipart
1/2 jahvatatud muskaatpähklit
1tl paprikapulbrit
250 g tugevamaitselist Cheddari riivitud juustu
2 ploomtomatit (kasutasin ise kirsstomateid)
oliiviõli
peale kasutamiseks maistetaimed (tüümian, peterselli, murulauku)
Ahi kuumutada 200 kraadi juurde ja määri küpsetusvorm võiga(25cm läbimõõt). Keeta makaronid soolaga. Sulatada suures kastrulis või. Lisada sibulad ja küüslauk ning prae pehmeks. Lisa jahu ja vispelda, kuni segu muutub helepruuniks, seejärel lisa aegamööda piim, samal ajal edasi vispeldades. Lisa sool, pipar, muskaatpähkel ja paprika.
Vähenda kuumust ning jätka segamist, kuni kaste pakseneb. Seejärel lisa vähehaaval juust, jätkates segamist, kuni see on sulanud. Vala keedetud makaronid kastrulisse ja sega, kuni makaronid on kastmega kaetud.
Vala makaronid ahjuvormi. Peale lao tomativiilud, puitsa üle maitsestatud riivsaiaga ning peale piserdada oliiviõli. Küpsetada, kuni söök mullitab, umbes 30 minutit.Peale puistada maitsetaimed.

Past and future

Kas olete kunagi mõelnud, et mis on saanud kõikidest nendest inimestest, kellega te minevikus tõhusalt kokku olete puutunud. Mida nad teevad samal ajal, kui sina istud ja vaatad järjekordset osa mõnest filmist? Kui palju on nad muutunud selle aja jooksul, kui sa neid esimest korda kohtasid? Kuhu liigub tema ja kuhu sina? Kui palju meist teeb seda, mida ta lapsena tahtis teha?
Vaatasin suvalist filmi rockstaaridest ja see pani mind mõtlema. Ei tea, kas aitas kaasa muusika, mis seal esines või need vaimustavad pildid mida tehti pidevalt inimestest ja olukordadest. Miski pani mind kirjutama sellest. Sellest, mida teevad teised inimesed.
Mäletan paljusid rääkimas, et tahavad saada õpetajaks, juristiks, stjuardessiks, politseinikuks jne. Saavutasite siis seda, mida olete ammu ihanud? Mõistetav on see, et aja jooksul muutuvad olukorrad ja inimesed su ümber vahetuvad teiste vastu välja. Samas mul ei ole kadunud huvi oma lapsepõlve sõprade tegevuse vastu. Vaatan aegajalt suvaliste tuttavate facebooke ja mõtlen, huvitav, kas nad on rahul. Piltide järgi enam, kui rahul. Olen vahel kade, et inimesed on lõpetanud ülikooli ja teenivad ohtralt raha, omavad uut kodu. Mul ei ole seda luksust ja osadel ei ole luksust elada korteriski. Mul on kass. Armastus küpsetamise vastu. Vahel mõtlen, et oh ei, see ei ole minu jaoks. Peaksin istuma kontoris ja nautima istumist ning arvuti taga asjatamist. Samas kui saan teha mõnda kooki, mis maitseb nagu taevas, siis olen ma rahul päris pikaks ajaks. Olete mõelnud, et istute mõned uhkes restoranis, veedate aega enda sõbrannadega ja sööte oma toite ning tellite magustoiduks mõne koogi. Mis siis, kui see restoran oleks minu ja need koogid on minu oma looming. Naudite iga ampsu, sest muud moodi ei saa. Seda naeratust ei saa teeselda, kui oled pannud midagi head suhu. Mis aga saaks, kui oleksin hoomis ITmees(naine). Teeksin tööd kodust või elaksin kontoris. Kuidas mäletaksid mind siis?
Võimalik, et kui me ei saa midagi, mida väga tahame, siis see ei olegi nii määratud olema. Tahaks uskuda siin saatust ja universumit aga ei saa. Võib olla, et mida sa väga tahad, ei ole sulle oluline tegelikkuses ja sul pole piisavalt teadmisi, et seda saada veel. Vaadake mind. Sain suure vaevaga kunsti õppima ja mis juhtus. Tegin hobist endale eriala. Kui sind sunnitakse midagi tegema, siis see ei ole enam midagi, mida sa tahad teha. Ma lihtsalt ei olnud valmis tegelikkuses veel ülikooli astuma. Oleksin pidanud hoolikamalt mõtlema, nüüd ei suuda sellest ka loobuda. Ülikoolis ei ole rakse. Ma pole nutnud nii palju kordi, kui nutsin keskkoolis, samas olen vanem ka. Saan hakkama. Peaksin lihtsalt selle jama läbima ja ongi kõik. Samas, siis pole kõik. Mis ma edasi teen.Vahet pole. Suur võimalus on, et mida rohkem sa vaeva näed, seda rohkem sa hindad, seda mida sul on. Mitte, et see ainult võimalus oleks. See ongi nii. Ümberringi on inimesi, kes ei tea tegelikult millegi väärtust, kui nad sellest ilma on juba jäänud. Mina hindan!
Olen hakanud aru saama, et ma vist ei usu enam mitte midagi. Uskusin olevat budist, kuna see on kõige lähemal sellele, mida pean õigeks.Viimasel ajal on lihtsalt veider tunne, et meil ei ole siin maailmas ülessannet. Oleme nähtus. Miks siis teha midagi, et teised oleks õnnelikud?