Let me hold you for the last time...

Käisin eile klubis...jälle. Käin seal juba ainut ühe mõttega, et mulle ei tuleks meelde kui hale ma tegelikult olen. Kurb? Kahtlen... Kunagi oleks võimalus, ehk "normaalse" elu juurde tagasi minna(mu elu ei ole kunagi normaalne olnud). Hetkel on mul suva kõigist ja kõigest. Muidugi olen mõelnud enda jaoks midagi toredat mis sunnib edasi püüdma. Ma jään ootama inimest, et ta saaks vanemaks ja mõistaks mis maailmas tegelikult toimub.

Olen muutunud ämblikuks, püüan enda võrku kõiki keda saan ja mängin nendega natuke. Lasen mõne ka hiljem lahti, oleneb kui kahju mul neist hakkab. Olen kibestunud, mul on suva peaaegu kõigist. Kui minust ei hoolita siis mis ütleb mulle, et teised on hingega inimesed. Juba praegu on mul kahju neist aga ma ei suuda kuidagi teisiti oma kibestumisega võidelda. Paneme nüüd pidu ja milleks muretseda millegi pärast, see elu saab varsti läbi, niiet hakkame elama.
Tüdinud kõigest.
Tunnen kõike mida ei taha tunda. Jooksen tagurpidi ja siiski ei jõua kuhugi. Las ma hoian sind viimast korda, see viimane võimalus tunda midagi. Olen lämbumas, kaotamas ennast. Kõik on vale. Mu meel on mürgitatud! Püüan kukkuda täiesti põhja ja siis pööran ümber, proovige mind ainult takistada! Ma ei nuta, ma saan hakkama ja jään ellu.
Ps! Jalg ikka pisut paistes. Note to myself, ära kasuta enam jõusaalis jooksulinti.
Make love!