Tavaline väike külake, kus veedetakse oma vaba aega klatšides ja aiatöid tehes. Mitte, miski pole selle linna elu häirinud, vähemalt mitte meeldejäävalt. Ühel päeval hakkab kaduma noori naisi ja nii pidevalt. Käib uurimine, kud ei ole mitte mingeid juhtlõngu. Tundub nagu naised oleks lihtsalt lahkunud. Enne see ei kõigutanud mind kuna ei tundnud ennast, kui osana kogukonnast. Siiski olukord muutus, kui mu õde hakkas imelikult käituma. Ma ei tundnud teda enam ära. Pidevalt kadus kuhugi ja siis ilmus jälle välja, kuni ma palusin oma sõpradesl kordamööda koos minuga õel silma peal hoida.
Esimene kord oli minu kord ja see juhtus natuke enne päikese tõusmist. Mu õde tõusis voodist ja astus akna poole. Hoidsin teda kinni ja ta vastas, et peab minema mängima, teda oodatakse. Hoidsin teda nii kaua kinni, kuni kutsusin kolm oma sõpra enda poole. Üks pidi jälgima mu õde ning teistega läksime välja, kas leiame midagi külast, mis vihjaks kuhu ta pidi minema. Mõnda aega pärast seda, kui me lahku olime läinud hakkaisn kuulma õrna muusikat, järgnesin sellel ja avastasin ennast surnuaia äärest. Kaugel nägin kuju seismas keset ringi, mis koosnes naistest. Järsku kuju vaatas minu poole ja ma pistsin jooksu. Jooksin nii kiiresti ja ei saanud arugi kuhu. Astsin suvalisse kortermajasse ja kolistasin nr 28 korteri uksel. Üks vanatädike võttis mu vastu ja lubas ajada tolle mehe ära. Tahtsin teda takistada, kuid ta lubas, et midagi halba ei juhtu. Jäin siis ootama.
Möödus juba liialt palju aega, kuid tädike polnud tagasi. Avasin vaikselt välisukse, kui järsku uks löödi mu ees lahti ja nägin nüüd seda meest korralikult. Välimusel tal polnudki viga, üsna nägus teine. Siiski peksis mu rinnsu süda meeletu kiirusega, ta lähenes mulle ja lükkas ukse enda järgi kinni. Kui tema sammud lähenesid, siis minu sammud taganesid. Varsti polnud enam kuhugi taganeda. Olin surutud vastu seina. "Ära muretse, ma ei saa sulle midagi teha, " ütles mees, "sina oled eriline ja sind ei saa ma mõjutada, mis muudab sind veelgi vastupandavamaks." Mul ei tulnud midagi pähe, peale selle, et kes ta selline on ja mis paganama juttu ta ajab. Mees astus veel ühe sammu ja ma avasin suu:"Ära tule sammugi lähemale! Kes sa oled ja mida sa mu õest tahad?" "Ma ei taha su õde, ega neid teisi naisi. Tulin sulle järgi, viin su paika, kuhu sa kuulud." Hakkasin vihast karjuma:" Ma ei tule kuhugi, kao ära, mind sa ei saa mitte kunagi. Ma ei tunnegi sind ja ei taha tunda ka!" Oled sa selles päris kindel," ta tumedad silmad vaatasid sügavalt minu omadesse ja ta tuli lähemale. Tundsin, et ei suuda liigutada, kuid pidin tegema midagi. Lähenesin talle ja ütlesin:" Olen selles nii kindel, nagu selles, et seisan sinu ees. Mitte miski ei sunni mind siit lahkuma!" Ta tuli veelgi lähemale mu näole ja meie ninad juba napilt puutumas ja ta ütles: "Suudle mind ja sa saad teada mida tähendab olla minuga..." Kas sa jätad siis meie küla rahule ja ei sunni mind enam sinuga tulema, kui ma ei taha tulla pärast suudlust?" Irve ilmus ta näole: " Luban!" Ta haaras mu kaelast ja suudles mind, see polnud tavaline suudlus, tundus nagu kogu veri läheb keema ja kohe plahvatan. Tõstsin oma käe, kui ta üritas lõpetada ning surusin ta huuled veel rohkem enda omade vastu. Ka tema ei jäänud ootama, vaid tõstis mu õhku ning tundus nagu maailm sulab milleski muuks. Kõik pöörles.. Ja enne, kui olin silmad jõudnud korralikult avada... ärkasin. See kõik oli kahjuks ainult uni....Ilusaid unenägusid ka teile :P
Make love!
