Dead star shine, light up the sky

Tunne mu viha ja pisaraid!

Tahan kõik jätta ja mõelda oma tulevikule. Tahan, aga kardan. Olen alati kartnud tulevikku, eriti hull on kui sa aimad mis tuleb ning kui kõik nagu pusle kokku panna siis ei pruugi see kellelegi meeldida.
Sattusin kokku imeilusa tüdrukuga, kuid kardan, et olen asja lörri ajanud. Ma ei suuda nagu inimestega normaalselt vestelda, olen alati pisut kentsakas olnud aga vahel see kentsakus ei ole just parim. Kõik kiidavad, et erinev olla on super aga kas nad mõistavad kui kaugel on erilisuse piirid on? Kahtlen.  Metsikult raske on harjuda sellise eluga, kus iga päev on midagi uutset. Kui just päev seda ei paku hakkavad möllama unenäod paavstidest, kaanidest ja trummidest. Mida kõike veel. Tunnen ennast sisemiselt nii üksikuna ja keegi nagu ei saaks minust aru. Elan täiesti teises maailmas, kus elavad teist tüüpi elukad.  Üritan tegelikult blogisse pandud piltidega näidata, mis mul sees toimub, samas kuulan ka laule, mis näitavad mässu mu sees. Kas keegi ei kuule kui ma karjun, tahan tugevamalt karjuda, kuid te vist ei kuule.
Lähen jälle üksinda magama ja mõtlen, mis on küll mul viga. Tundsin ennast ideaalsena ja miski ei suutnud mind peatada. Nüüd haletsen iga õhtu ennast ja mõtlen, et veel mõned kilod ja siis on kõik ideaalne. Hakkan juba kahtlustama, et püüan nende mõtetega midagi muud tõrjuda. Kas siis on midagi minus puudu? Enne olen hakkama saanud, miks ma nüüd ei saa. Miks ma ei saa, kui ma nii väga tahan? Kõik tahavad! Aidake mind, ma tunnen, et annan alla.  Võitlen nagu mingi jõu vastu. Püüan alati uuesti ja uuesti ja siis tuleb midagi mis lööb mu mõtted jälle sassi. Saatus on julm, kui mind nõnda mõnitab.
PS! Ainult vabanda, palun...Ütle, et sa olid viga.
Desperate, I will crawl
Waiting for so long
No love, there is no love.
Die for anyone
What have I become?

Make love!