After the rain

Kas olete kunagi võtnud ette tõsise jalutuskäigu pärast vihma. Tundnud, kuidas loodus oleks nagu uuesti sündinud ja kõik on nii värske. Väljaarvatud surnud vihmausside lõhn, see on väga ebameelidiv. Kõik on nii niiske ja märg, kõikjal kaunistavad piisad, nagu väikesed teemandid. See paneb mõtlema, kas on võimalik, pärast vihma uusti sündida. Mitte küll otseses mõttes aga nagu ka nukra meele puhul, mis tuleb meile ikka vahel peale, kas on võimalus, et ka vihm tundub nukker ja kui see järgi annab, siis on toimunud muudatus ning aeg läheb edasi. Peame leppima siis tõsiasjaga, et maailm on pidevas muutumises.
Hakkasin mõtlema sellele, kui suur osa meie elus on kontrollitav ja kui suur osa on saatuse teha. Kas me peaksime kartma, mida on saatus meile määranud? Kas seda saab nimetada saatuseks, kui kaks tuttavat, kahest erinevast riigi otsast, kohtuvad samas linnas, astudes mõlemad samasse bussi? Kas on see saatus, või lihtsalt kokkusattumus. Kas saatus või kokkusattumus paneb nad üksteisesse armuma ja igavesti koos elama? Usun, et kontrollime om aelu piisavalt, kuid on asju, millele aitab kaasa saatus. Nagu väike lüke julgestuseks, muud midagi. Sinu teha on, mida edasi otsustad teha.
Ps! Panen enda järgi vaatama nii mõnegi silmapaari :P
Make love!