I learned to live, half alive

Who do you think you are?
Runnin' 'round leaving scars
Collecting your jar of hearts
And tearing love apart
You're gonna catch a cold
From the ice inside your soul
So don't come back for me
Who do you think you are?
Sõnad laulust, mis mulle täna saadeti.  Selline kurbus tuli minu juurde tagasi, et oleksin peaegu nutma puhkenud. Soovin nii väga, et mul oleks jõudu ja julgust sulle helistada, kasvõi selleks, et sa mulle halvasti ütleksid. Piisab su häälest. Ausaltöeldes ma ei kujutanud ennast kunagi ette nii, et peaksin mõne mehe peale nii palju mõtlema. Ma ei taha mõelda aga igakord, kui keegi minuga flirdib või meenutab välimuselt natukenegi sind.. see ajab närvi. Olen maruvihane, kurb ja segaduses. Võimalik, et ma poleks sellises seisundis, kui ta poleks käitunud nii kaheti. Kui ta oleks algusest peale jäänud selle juurde, et peaksin ta rahule jätma, oleks kõik korras. Ma pidasin vastu, ideaalselt. Mida päevad edasi seda rohkem mulle tundub, et see mure sööb mind. Mida ma küll ootan. Tean, et asja hullemaks teha ei saa aga ei suuda temaga ka ühendust võtta. Pealegi... Nüüdseks ta peaks olema mind juba unustanud ja mina olen ainus veel, kes on selline tont ja ei suuda leppida paratamatusega. Mida kuradit ma siis teen?  Miks ma sellest aru ei saa? Kas ma ei saa siis aru, et tal on kõigist suva ja on alati olnud.
Tahan surra.....
Make love!