Oleme mõlemad prügimäel, mis on mingit laadi kogunemispaik noortele. Seal on tehtud ka rallirada, kus sa saad kas mootorattaga või rattaga sõita.Sina oled seal oma seltskonnaga ja mina oma omaga. Püüan pidevalt su pilku leida ning leida viise kuidas saada osa sinu vestlusest. Suudan seda lõpuks saavutada aga sa ei vasta mitte ühelegi mu küsimusele.Mul saab sellisest käitumisest kõrini ja ma otsin uue inimese kellele oma tähelepanu pöörata. Tuleb välja, et see inimene ise leidis minu ja vaatan ainult mõned korrad sinu poole. Sa oled vihast keemas ja lahkud kiirustades. Muretsen sinu pärast ning järgnen sulle. Näen sind istumas katkiste kummide juures ja pärin, kas kõik on korras. Sa võtad mu käest kinni ja tirid mu enda kõrvale. Sa sosistad: " Ära enam kunagi lahku mu juurest!" Vaikuses istume kahekesi üksteise kaisus ja ei mõtle mis saab edasi. Elame momendis ja ei mingit tulevikku. Kahjuks pean lahkuma ja saadan su koju. Sul on keegi, kes ootab sind seal, mul on ainult mina ja teadmine, et sa armastad mind.
Nüüd on see siis käes, kus ma pean hakkama enda liigeseid külma eest. Esimene kord, kui ma ei suuda enam korralikult liikuda, kuna valu on nii terav. See on see põlvede ragisemine, nüüd annab korralikult tunda. Eks ma pean sellega leppima, midagi peale spordikreemi ja soojade riiete ma ei oska teha.
Nüüd siis olen närveerismisest segaseks juba minemas. See päev tuleb aina lähemale ja lähemale. Ma ei suuda seda uskuda, kas tõesti ma näen teda, pärast nii pikka aega. Reaalsuses ma arvan, et ta laseb mind üle, see on mul see negatiivne mõtlemine. Kardan ennast, kardan teda..kardan oma tegusid. Tema lähedus paneb mul mõtted peas keerlema ja ma ei suuda ennast kontrollida, olen kui väike laps, kes on lastud loodusesse vabaks. Harjutan terve see nädal ennast krontrollima, pean olema valmis, mis siis, et ta ei pruugi tulla. Olen valmis võtma vastu mis mind ees ootab.
Neljapäev..Hakkasin siis pisut pidu panema. Tulime siia, pisut jõime ja siis linna peale. Mister K. küsis pidevalt mu käest, ega mul igav pole. Uskumatu, ma olin üsna purjus ja mul puuduvad siis igasugused võimed emotsioone välja näidata. Aga mul oli tore, suutsin siis ennast ka tartlaseks ristida käies üle kaare. Valisin ju kõige parema aja, eriti, kui härmatis kattis maad, nu küllap siis ka kaart.. Pisut libe oli see alla tulek, eriti geniaalne oli avastada, et olen sinna otsa läinud seeliku, kontsade ja kotiga. Mis küll mu peas sel ajal toimus. Tegime ühed shotid "Mökus", mis olid imehead(Läänemeri oli nimeks) ja muutsid mind ühe hetkega nagu kaineks ja elavaks. Maailm tundus nii selge, mäletan ainult, et seal sees oli absinthi ja vist strohi.. Pole nagu kindel aga järele proovimist väärt. Reedel jätkasin oma pidutsemisega, kuna seekord oli ka põhjus. Need kes teavad seda, need teavad muud pole vajagi :D. Lihtsalt olen nüüd ettevaatlik ja püüan seda rocki staariliku elu pisut tagasi tõmmata.
Unustasin mainida, et see kaks nädalat millal ma ilma arvutita olin, kohtusin ma Mister H.-ga kes oli meil siin pikalt kadunud ja nüüd siis oleks plaan temaga ühel ilusal päeval nt kohvikusse minna juttu rääkida. Seda on muidugi raske minu ja Miss. M-i päevaplaani panna aga üritama ju peab.
Make love!
Hoia kõva!
NB! Kas olete tähele pannud, et need kaks lauset kõrvuti on nii kahtlane kooslus ja kohe võtab muige suule.
1 comments:
Ei!
Post a Comment