“When I get ready to talk to people, I spend two thirds of the time thinking what they want to hear and one third thinking about what I want to say.”

Otsisin ühte raamatut, mille pealkirja lootsin leida vanadest blogi sissekannatest ja avastasin ühe kahtlase pealkirja.. See oli never say never. Teate, see on nagu see biberi värk. Olgu las see olla.
Tunnen ennast hästi, meeleolu on jälle päris kõrgel, sai siiski ju veedetud üks lahe nädalavahetus. Olen suutnud isegi oma liigeste valu tahaplaanile lükata, kuigi eile oli mul üsna raske liikuda toast vetsuni. Mõtlesin, et teen lihtsalt püksi kuna ei suutnud sammugi astuda, lohistasin lihtsalt jalgu edasi. Pole, hullu, küll see kunagi üle läheb.. loodame.
Sain hea raamatu pühapäeval: "Invisible monsters", püüan seda nagu segane nüüd lugeda, aga seda tuhinat ei tule peale. Tahan seda lugeda, kuna see on huvitav aga internet võtab kogu mu huvi raamatu vastu. See on see interneti hullus, kui sa tead mida kõike saab siit leida siis sa ei taha enam siit lahkuda(arvan, et asi on 9gagis- mitu hinge ma küll selle blogiga nüüd võtan.). Mister R.- il oli plaanis, et võiks teha kostüümi peo uuel aastal, mulle see idee sobiks vägagi aga ma lihtsalt ei tea kuidas ma suudaks nii kaugele ette mõelda. Sinna on ju kuu aega aega. Ma imestasin juba sedagi kuidas ma sain tehtud plaanin selleks neljapäevaks. Aitasid muidugi kaasa Miss M ja Mister H., kes juba eelmine nädal selle välja pakkusid. Niiet hõissa ja edu mulle reedel tööle jõudmisel.
Nuhkisin eile ühe inimese taga, kuna ma siiski tahan teada ju kuidas tal läheb.  Pm, vahel mul jääb mulje, et kõik mida ta kirjutab ja milliseid laule ta kuulab, oleks nagu vihje mulle, et ta igatseb mind. Miks ei võiks see nii olla. Samas, võibolla, tal on lihtsalt halbu päevi nagu meil kõigil ja kuulab kurba muusikat siis, lihtsalt juhuse läbi selle muusika sõnumiks on tavaliselt igatsen sind ja sinuga koosveedetud aega ning siiski ei taha sind näha.

Pühapäeval, kui ma Mister R.-i juurest tulin siis küsisin, kes need inimesed tal köögis olid ning jutt läks selleni, et mulle ei meeldinud üks tumeda peaga tüdruk köögis. Ta küsis miks...ning ma ei suutnud seletada, päriselt ma ei teadnud, ma lihtsalt tundsin, et too inimene on ülbe ning, et mul oleks parem hoida eemale. Mister R. päris, et kas mul on mingi kuues meel, mis aitab mul inimestega tutvust teha, sest tegelikkuses pidavat too tüdruk ülbe olema. Kuidas saab ratsionaalne inimene järsku uskuda, et ma suudan tunde järgi inimestel vahet teha. Vahel ma küll suudan seda aga ma ei saanud aru, miks ta mind toetas selle idee juures. Ta on liialt maa peal alati olnud, et midagi sellist mõelda. Tänu kallile allkorruse naabrile olen hakanud mõtlema juba, kas see kuidas ta minuga nüüd käitub ja mida ta ütleb, peegeldab äkki seda mida ta seesmiselt tunneb. Ta naeratab mulle nüüd igakord kui ma lahkun tema juurest, ma ei tea kas märkasin seda alles nüüd või on ta seda ennegi teinud aga see pilk.. See on nii armas :D Mida ma teeksin teadmisega, et ma meeldin talle? Kas ma üldse peaksid sellele mõtlema ja laskma ennast sellest juhinduda? Minna vooluga kaasa, see oleks vast kõige õigem :D
Make love!
Hoia kõva!