Suvine õhtupoolik ja päike pole veel loojumas. Tundub nagu oleks alles lõuna ning päev on alles algamas. Istun liivahunnikus ja joonistan sinna kujundeid, kõike mis pähe tuleb. Näen eemal maja mille sees liiguvad kujutised. Tean seda maja kuskilt, tahaksin siseneda aga tean, et ei tohi seda teha enam kunagi. Jälgin maja kaugelt ja ühel hetkel on minu ümber mu sõbrad. Räägime nalju ning niisama vestleme, ma ei pööra sellele üldse tähelepanu. Kogu minu tähelepanu on pööratud sellele majale. Kuigi ma ei kuula mida täpsemalt mulle räägitakse naeran ma iga nalja peale südamest ja see ei ole teeseldud.. Tundub nagu üks osa on kohal aga teine osa minust pole. Majas läheb tuli kustu. Miks seal üldse peaks päeval tuli põlema? Märkan, et minu ümber on ainult osa inimesi, keda ma tean. Need ei olegi kõik minu sõbrad. Majast astud välja sina ning liigud lähemale sellele seltskonnale. Püüan sind mitte vaadata aga siiski tahan käituda teisiti. Läheb aega mööda ja mingil hetkel avastan ennast nii lõbusas meeleolus ning ma ei püüagi sind enam vältida. Naeran ning võtan kõike suure naljana, on ideaalne päev. Suurem osa seltskonnast läheb laiali ja tahan isegi lahkuda aga sa ei lase. Sa sooviksid, et jääksin, olen nõus ja me liigume mingisuguse välja poole, kaasas kaks sinu sõpra. On pimedaks läinud ja teete lõkke, mille äärte veame diivani. Püüame kõik kuidagi diivanile mahtuda, siiski on nii vähe ruumi ning mul on isegi natuke ebamugav, kui sa minu kõrval istud. See toob meelde mälestusi, mälestusi mida ma lootsin, et olen unustanud. Sa vaatad mind ja ütled, et olen kuidagi lõbus. Naeran selle peale ning jään vaatama lõket, tunnen kuidas salaja silitad mu käevart ja jälgid mu nägu. Vaatan su silmadesse ja sa naeratad. Tunnen kuidas ma tahaks sinuga koos olla aga tean sisimast, et see aeg on möödas. Püüan lahkuda aga ei suuda. Mõtlen isegi sellele, et oleks aeg üles tõusta aga ka see ei taha õnnestuda.... Kõik vajub kaugele.. Tühjus.
Ideaalne viis rikkuda ära minu hommik, näeme unes midagi mis ei tohiks seal enam olla. Mäletan seda veel nii selgelt, et seda on kohe raske unustada. Olen kustutanud sinust kõik enda mobiilist, enda arvutist, enda elust.. Sa kohe ei saa jätta rahule mu pead. Hommik läks veel sellega edasi, et pidin andma arvutialast nõu Mister R.-ile.. Ma olen naine, kes teab sellest alast ikka jube vähe, hea oleks kui üldse midagi. Pidin hakkama juba hommikul mõtlemisega peale. Ei puudunud ka Mister T. kes ei saanud jätta rääkimata oma osa enda eksi õnnitlemisega sünnipäeva puhul ja siis mingi jutt sellest, kuidas ta sebib oma eksi eksiga.. Ta ütles, et ma ei räägiks seda edasi ma ei jõudnud midagi vastatagi, kui ta juba rääkis. Isegi kui ma ütlesin, et mind ei huvita eriti aga sa vist nagunii räägid, ta rääkis. Lahe.
Olen muutumas sarkastiliseks jälle, ma ei suuda mõelda teisiti hetkel, kõik on kuidagi.... Nõme. Tahaksin õppida aga ei suuda, tahaksin minna koju aga kardan väikest külma, tahaksin karjuda aga ei näe sellel mõtet. Tahaksin kalli aga see oleks mõttetu. Hakkan selles süüdistama naistele mõeldud needust, mis pandi meile peale pärast seda kui tänu Evale visati inimesed paradiisist välja.
Make love!
Hoia kõva!