Into the Sun...

Sain teisipäeval kokku Mister R.-iga, ma sain tõsise šoki. Tüüp kepsutas ringi nagu ta oleks õnnest ogaraks minemas. Põhjenduseks sain, et on uus aasta ja 2012 on lahe. Tean küll, et see on mingi teema tal, kus ta peab lihtsalt tegema nägu, et on õnnelik, et olla õnnelik. Pealegi ta ütles, et kohtus terve päeva lahedate inimestega, kaasa arvatud minuga(armas). Alguses ta helistas mulle lõunal aga kuna ta ei pööra palju tähelepanu sellee mida ma talle kirjutan siis ta ei teadnud, et praktikal olen. Järeldasin siis, et eks ta läheb üksi aga õhtul helistas uuesti ja tahtis minna alles siis laiali vedama.  JESS,  win! Mul oli niigi raske terve nädal temaga kokkusaamis nuruda. Läksin endast veel välja ja emotsioonid olid tõsiselt üle pea juba, kahtlesin, kas tasub temaga veel suhelda. Kokku saades ta kallistas mind nii kõvasti ja pidevalt ma olin ehmunud. Ta pole eriti selline inimene, kes läheb otsib kontakti, juhtub see mis juhtub. Hakkasin isegi rohkem särama, see oli lihtsalt nii lahe. Kuidagi vähem mölakas oli( millega mul tuli meelde vestlus kus mainisin, et ega mulle nii väga mölakad ka ei meeldi). Õhtul arvasin, et lähen varakult magama, kuna praktikal vaja korralikult käia aga läksin hoopis tema juurde. Jälle sama lugu, kallid ja lükkas kohe mu voodisse(holy crap, väljas sajab ohtralt lund). Hommikul ärkan jälle selle peale üles, et tüüp käpib mind. Ta lihtsalt ei tahtnud mul magada lasta, isegi kui ma ta pidevalt minema lükkasin. Ei... nii see ei lähe, mul omad tunnid millal magan ja kella viiest mul ei ole mingit tuju üles tõusta.  Siiski pidin tema võitu tunnistama ning läksime pannkooke tegema. Enne veel, ma pole kindel mida ta rääkis aga jah... See oli seotud minuga ja see muutis kuidagi minu mõtlemist temast. Ta ei korranud ka seda ning olin unine. Tean vaid seda, et see oli midagi olulist ning midagi mida ma peaksin teadma.
Oleme rändav seltskond, ühte kohta jäämine oleks rumalus ja kindlasti ohtlik. Suudan rännata ühest dimensioonist teise, nii saan muuta olevikku. Kahjuks on sellega tulnud omad tagajärjed, mind on hakanud taga ajama hulk vaime, kes tahavad saada osa minust. Teised kaaslased sattusid minu teekonda erinevatest kohtadest, enam päriselt ei mäletagi. Nad lihtsalt aitavad mind, kuna olen neid aidanud(tavaliselt elu päästmisega). Peatusime mingisuguse vana naise juures, olime kahekesi, kuna ülejäänud olid otsustanud kuhugi mujale minna. Vana naine aga oli meid reetnud ja vaimud olid juba trepikojas, kui pidime mõtlema välja pääsemise plaani. Tundsin kuidas nad võtavad üle tolle vana naise ja selle maja kus olime. Käisin teises dimensioonid ja suutsin meile sinna teha varuukse kust saaksime pääseda.  Edasi juba liikusime mööda tühermaad olevat teed. Sain teistelt noomitada, et liiga tihedalt oma võimeid kasutan, kuna nad teavad, et see mõjub halvasti.  Siiski pidin tegema viimase rännaku sinna mis aitaks kõigile edasi turvaliselt olla. Tundsin kuidas mu hing rändab üle maastiku ja mingisugusesse tumedasse maailma, järgmisel hetkel olen uppumas keset merd kus on suur torm. Samas meri ei tundu merena. See oleks nagu sünge paik, kus on kõigi halbade hinged. Suutsin vähemalt päästa teised, kes hoiavad nüüd minu elutut keha. Nii lõppes minu elu!
Fuck this! Mul ei ole angiini(vähemalt ma ei taha seda tunnistada).
Make love!
Hoia kõva!

Happy Tree Friends