I knew I was going to take the wrong train, so I left early.

Pole siiani eriti kohanenud Eesti eluga, kuidagi imelik on lihtsalt. Olen harjunud mitte kellegagi suhtlema ja lihtsalt tahan olla omapead või siis.. mujal..köh..köh.. Käisime telkimas, mis oleks olnud parem, kui a vahepeal poleks jonninud. Muutusin üsna tõredaks ja hakkasin inimesi ründama ning kui nad seda tagasi tegid tõmbusin tagasi ja ei rääkinud mõnda aega. Sain küll aru, et on vale inimesi solvata aga see ei tähenda, et peaksid vastu tegema seda. Tekib ring, millest ei saagi välja, kui just üks alla ei anna ning see alla andja, ongi võitja. Mulle piisaks sellest, kui keegi kisuks mind nurgataha ja küsiks mis mulle muret teeb ning miks ma käitun nii. Mingisugune moraali pidamine tuleb isegi kasuks, eriti kui kahesilmavahel arutada, et kui palju teisele inimesele läheb korda, see mida ma ütlen. Kõik oli kohe parem kui saab kalli. Tunnen ennast nii hästi kui saan kalli inimeselt, kellest hoolin. 

Paar inimest on väitnud, et kui mulle ei meeldi see, mis mul on, miks siis ma ei muuda seda. Mitte, et mulle ei meeldi see aga te kuulate mind ainult siis kui ma virisen. Kui ma tuleks teie juurde jutuga, omg, i am so happy.. Kui palju te mulle tähelepanu pööraksite. Kas teid huvitab see, et teine inimene on õnnelik. Tõsiselt, mõelge selle üle ausalt. See ei ole halb, et te ei ole teise inimese üle õnnelik, see lihtsalt näitab, et teis on puudu osa, mis laseb teil õnnelik olla.  Vahepeal ma ei teadnud mida tähendab teise inimese üle õnnelik olla. Enne, kui avastasin, et millegipärast tuleb mulle muie suule, kui näen kuidas teine inimene on rõõmus ja naeratab. Mul polegi muud vaja kui naeratust, seda õiget naeratust, mitte teeseldud.  

Mulle on öeldud, et see on vale mida ma teen.  Teie elu on nii super korras, et teid kuulata. Right.

PS! Tunnistan midagi täna, kui mult ümbert kinni võeti ja vihma eest varju viidi, pidin ma äärepealt nutma. Mitte kurbusest vaid rahulolust. 

Make Love!

Hoia kõva!