Pean põgenema. Kõik on vaikne ja pime. Suutmata aru saada üritan roomata edasi, ilma, et näen midagi. Taaskord tunnen kellegi sooja puudutust oma käel ja see seob oma käe minu omaga. Tõusen toetudes sellel käel ja tean, et saan usaldada seda kätt mis ka ei juhtuks. Käsi tirib mind ühes suunas ja liigun temaga edasi. Näen eemalt juba valgust paistmas ning mind juhatanud käsi kaob. Sosin minu kõrvades: "Tean kes sa oled ja ühel päeval leian su üles ning teen su õnnelikumaks kui kunagi varem, sinnamaani....oota." Soe õhk mu kaelalt on kadunud ja olen taas üksi pimedas kuid näen siiani valgust eemalt. Astun samme sinnapoole ja püüan mõelda, miks oli ta hääl unustamatu. Tahan seda kuulda veel ja veel, kuid tean sisimalt, et pean ootama.
Kardan oma noore venna pärast. Talle tulevad ideed samuti piltidena pähe, kui see nii jätkub hakkab tal tekkima raskusi. Pole ime, et tal koolis raske on vahel. Seda on võimatu kontrollida. Kõik saab korda, ütleb saatan su õlal. Kas siis ikka saab?
Nägin sind eile Käitusin nagu mul oleks suva sinust, kuid kas ikka on. Miski mu sees ütleb, et asjad on muutumas ja ma pean hakkama nutma teistel põhjustel. Pisarad ei ole nähtavad, kuna ei näe põhjust neid valada. Nutan sisemiselt, kuna miski mu sees ei parane siiani. Selle tükid löövad ikka ühele. Armastan sind nii väga, et vihkan sind.
Make love!
0 comments:
Post a Comment