Last kiss

Gone forever?

See oli meie kolmas kord kokku saada. Esimest korda nägi keegi kohtamisega rohkem vaeva kui mina. Ma ei muretsenud millegi pärast, olin pohhuist kes arvas, et parem on kui enam ei kohtugi. Saades kokku ma õrritasin teda, ei läinud kohe tema juurde vaid andsin endale aega. Esimene kord kui nägi mind, naeratasime üksteisele. Kui üritasin veelkord naeratada siis aga sa varjasid oma nägu pidevalt. Seda oli armas vaadata. Kui möödusin teine kord siis ei leppinud ta naeratusega ja tõmbas mind enda vastu ning kutsus jalutama. Kõhklesin, kuid olin nõus. Jalutuskäik viis meid läbi õhutuse pargi, kus laternad valgustasid meie teed. Tirisid mind mäele, kus avanes meeletu vaade ning oli just see mida ma vajasin. Istusin ta süles ning kaisutasime üksteist. Tundsin ennast üle pika aja hästi, see oli nagu õnn. Kerged suudlused ja oli aeg lahkuda. Olime otsustanud et ei saa enam kunagi kokku ja ei püüa ka ühendust võtta. Siis tundsin, et tegin õigesti, kuid nüüd. Mis siis kui ma lasin käest võimaluse kogeda midagi teistsugust. On võimalus, et kolmas kord ikka mölaka otsa ei kuku. Kui ma meenutan kõike seda siis mõtlen aina uuesti ja uuesti. Miks ta pidi pakkuma, et ma ühendust temaga ei võtaks. Kontrollisin täna isegi kas ta on veel mu sõbralistis, kuid ei. Ta oli kadunud, mitte ainult sõbralistist vaid kogu konto oli kustutatud. Ma ei suuda kahetseda, kuid mõtlen nüüd, et võisin teha suurima vea oma elus. Lasin käest võimaluse armastada uuesti?!
Make love!