Go away!

Ahh. Need mõtted mu peast ei lähe enam nii peagi minema. Miks nad üldse sinna tulid, ei kujuta ette. Ühel heal päeval ma võidan sind ja sa näed, et olen võimsam kui sa arvata oskad.
Tallinn. Mitte nii lilleline kui ma arvata võiks. Nii palju liiklust ja inimesi(tüüpiline, vihkan inimesi). Esimene päev siin kah ju eriti talutav, keegi ei tea mida tegema peaks ja mis toimub. Lõpetasime nii hilja, et muud peale magamise ma ei osanudki teha. Peaks homme kahe oma tuttavaga kokku saama aga jah. Tahaks sinnani elada. Kaua seda kooli veel küll on. Lahtised otsad ei ole minu teema.
Üritasin sind unustada kellegi teisega, siiani võimatu. Kuuldes su häält on kõik eelmised mured läinud ja kõik minevikus olnud head asjad on taas mu mõtetes. Jätke mu pea rahule. Minu sisse ei ole kellegil asja. Isegi mitte mu südames. Tühjus  ei ole muidugi parem kui valu, sest siis ma tean et elan. Lähen edasi, et saavutada eesmärk. Pakkuda rahu neile kes on mind üles kasvatanud.