You'll meet an army of me !

Nädal pole läbi aga siiani üks parimaid üle pika aja. Käisin esmaspäeval Pirital, astusime siis kloostrisse ka ikka sisse. Vot see oli alles elupaik. Ülimalt lahe oli minna trepist alla, eriti kui seal polnud mitte midagi näha. Tuntsin, kuidas hirm naha vahele puges. Tegime hullu fotoseerija ja jalutasime siis kesklinna poole. Ei olnudki väga pikk maa. Loodus oli ilus ja muusika mis tuli tantsu proovist oli ka mahe. Kindlate vahemaade peale vahetusid muusikad, kuna tundus, et seal kandis on erinevate staadionite peal rahvas. Kõisime mõnest mööda, kuid siiski natuke püütsin ennast ka varjata. Pole hea näidata ennast, eriti kui ta nagunii ei tunneks mind kaugelt ära.
Teisipäeval seadsime sammud loomaia poole Seekord otsustasime bussi kasuks, jalad ei tahtnud enam kuuletuda. Väike feil oli küll- lasteloomaaed kinni. Mis kuradi pärast ma siis sinna üldse läksin.. Ah fine sain vaadata ühte ämblikku ja madusid, muud loomad olid ka muidugi seal aga. Ei paku nagu huvi. Valmistusin siis vestluseks mis pidi järgmine päev toimuma. Polnud veel põhjust muretseda, kuna inimesed seal olid väga sõbralikud ja vastutulelikud. Imestasid, et ma vahel gooti muusikat kuulan ja et tegin maalid valmis mõne päevaga( ei tea kaua mul siis peaks aega võtma see). Sain kritiseerida oma pilte ka, mida ma hullult armastan. Miski on mu piltides, mis mulle alati ei meeldi  ja pean seda välja tooma( rahuldab teadmine, et äkki keegi näeb seda ka seal).
Pidin siis Mister T. ja Mister R.-iga kokku saama Foorumi juures. Väike rinkäik Foorumis ja bussipeatusesse maha istuma ning ootama. Istun mingi viis minutit netis mobiiliga kui tõstan pilgu.... Ou fuck! Mister A., peast käib mõte läbi: Mida teha, mida teha? Istun edasi ja teen nägu nagu olen omas elemendis(ei mul ila ei tilkunud kuskilt). Õnneks minu mitte millegi tegemine läks õnneks kuna nad läksid oma "gängiga" ilusasti edasi, ilma et oleks mulle tähelepanu pööranud. Läksid siis teisele poole teed bussi ootama(tänan trammid, et tiheda graafikuga olete). Siis helistas Mister T. ning küsis kus olen. Nad olid muidugi minust märkamata mööda kõndinud. Kui nende juurde jõudsin, siis nad vaevalt tuntsid mind ära. Hmmm.... Hakkab juba kahtlaseks muutuma. Äkki olengi täiesti teine nüüd? Peegel näitab ikka sama pilti.. Jeah..
Ps! Ära kunagi maini, et loed raamatuid mõrtsukatest.
Make love!

Catch me if you can!