Tahtsin täna sulle kirjutada, alguses harjumusest ja hiljem juba igatsusest. Usun, et te naerate selle peale, et ainult päev on ju sellest möödas, kui me viimati suhtlesime. Siin ei saa olla mingit igatsust. Igatsus on selle pärast, et ma kardan. Kardan kohutavalt, et kui me üks päev jälle tere saame öelda üksteisele, siis on üks meist aru saanud, et on aeg minna erinevates suundades. Ma ei taha olla see, kes seda ei suuda teha. Mõistan, et hetkel pole ju midagi hullu aga minu jaoks on. Jah ma teen sääsest elevandi aga samas.. See aeg, kus me üksteisega kokku ei puutu, on ka aeg kus me peame mõtlema, kas tasub jätkata. Ma ei taha sellele mõelda, tahan lihtsalt joosta sinu poole, võtta sult ümbert kinni ja ealeski enam lahti ei laseks.
Aina rohkem ja rohkem olen näinud inimesi, et jätavad üksteisega hüvasti ja alles mõnda aega hiljem mõistavad, et see inimene oli neile kallis. Siis, kui võib olla juba hilja. Miks ennast piinata, milleks kannatada selle pärast, et tegid ühe käigu valesti ja sellega muutus kõik. Hetkel loen kuidas Mister R. kirjutab Mister T.- st nii armsalt ja tahaks teda kohutavalt tagasi. Võtsin enda kohustuseks nad üksteisega kokku viia. Tahan, et nad mõlemad oleks õnnelikud ja siiani nagu ma nende mõlemaga olen suhelnud. Nende sihid on tegelikud samad. Nad tahavad teineteist aga ette jääb see tobe uhkus. Tunnen, kuidas mul tahavad pisarad voolata aga surun kõik tagasi. Hetkel pole veel õige aeg.
Kui olin öösel teise mehe kõrval, siis ma ei tundnud mingisugust erutust, mitte mingisugust tahtmis seda mees enda omaks teha. Ei teinud ma selle mehega midagi, isegi, kui ta nurus. Tahtsin tormata sinu juurde ja lõpetada see lollus, millele alguse panime. Miks me ei võiks lihtsalt teha nägu, et see mis on ajalugu see ka sinna jääb. Nagunii kümne aasta pärast üks meist seda ei mäleta. Arvasin, et sina oled, see, kes peab aru saama, millest ta ilma on jäämas aga samas.. olen ise samasugune, ma ei saanud aru enne, kui juba harjumusest tahtsin sulle kirjutada ja naljakaid linke saata.
Teen seda, mida parimaks pean. Astun tuimalt läbi selle nädala ja loodan, et meil saab olema kõik hästi. Peab saama lihtsalt, kuna mina kavatsen küll enda vigadest õppida ja olen juba nii kaugel, kus ma tunnen, et ma vist ei taha alla anda. Keemiat meie vahel on, meile meeldivad samad asjad, ilma, et me seda üksteisele peale suruks. Siiani pole peale selle teise tüdruku, mul eriti midagi enam kurta. Ülejäänud saime juba räägitud ja sellest mulle piisas. Sain ka aru, et kuna on vaja mõelda ka välismaale mineku peale, siis sul lihtsalt ei ole aega minu jaoks. Lihtsalt mõtlesin üle, püüan nüüd vähem tegeleda selle jamaga ja rohkem õppimisega. Ei, ma ei ole veel kurb, kuna selleks ei ole põhjust veel ja vb ei olegi kunagi. Ei tahaks veeta oma päevi kurvana vaid naeratades. Naeratus pikendab eluiga.
Make love!
Hoia kõva!
0 comments:
Post a Comment