BLOGGER TEMPLATES AND TWITTER BACKGROUNDS »

Saturday, March 24, 2012

What happens to the end is really a new beginning

Olen päris pikalt käinud juba poseerimas ja isegi lootsin, et see kõik saab vaikselt läbi. Mitte, et mulle ei meeldiks see aga olla kaua aega ühes poosis on isegi päris suur piin ja üsna valulik. See peaks läbi saama vist järgmise nädalaga, kuna siis lõppeb ka periood neil aga kuna sain eile järgmise pakkumise. Üks teine õpetaja on huvitatud mind kasutama samuti. Alguses mõtlesin ei öelda aga siis hakkasin mõtlema, raha saab ju hästi.. samas peaks hakkama Taani minemiseks valmistuma.

I am right here. Some day you will see me.
Kõndisin neljapäeval kuuma šokolaadi joomisest Mister R. iga kesklinna bussipeatusesse, et ühiselamusse sõita. Nägin kedagi huvitavat ülekäigurajal, ei suutnud enda naeru tagasi hoida. Mister A.... Sa oled tropp, tõeline puberteedi eas vaevlev tüüp. Selleks piisas ainult korraks tema uuesti nägemisest, kui sain aru, et ma vist olin kogu meie olesklemise ajalt pilves. Tean nüüd, et kogu see teema on nüüd osa mu minevikust ja hakkasin ka mõtlema sellele, et vb on kõigega nii. Hoian milleski väga kinni aga siis mingi aja jooksul saan aru, et sellel pole mõtet ja alasti avanevad uued ja paremad uksed.
Koristasime eile siin Mister R. iga ja hakkasin mõtlema, kuhu panna enda taara, Mister R. arvas, et ma ei peaks alkoholi üldse tarbima, et ei tekiks taarat. What is this.. Tekkis tunne, nagu ma joon tema arvates liialt palju, pluss talle üldse ei meeldi uimastite teema. Ou God why... Tunnengi, et oleme hakanud sarnanema mõnes tegevuses. Avastasin, et meil on üks ja sama unistus elus pluss ideed on hakanud meil hakanud ühtima. Kas seda lugeda heaks või halvaks, ei teagi nüüd. Oodata ja vaadata on kõige mõistlikum vast.

Olin magama jäämas, kui avan korraks silmad, et näha kuidas terve kari inimesi televisioonis üritavad vaime inimesest välja kutsuda....Teisel hetkel olen enda ühika toas ja mõtlen, mis kell on. Sulen korraks silmad... Tunnen, kuidas vajun sügavale enda teadvusesse. Kõik on nii valge ja vaikne, kuniks ilmub minu ette deemonlik nägu, mis õelalt naerdes ütleb, et ma ei kontrolli enam enda keha ning olen nende, minu sees olevat mitu deemonit, kes kontrollivad minu tegevusi. Ma ei saa enam kunagi siit välja! Süvendan endasse mõtte, et see ei ole päris ja piisavalt keskendudes saan siit välja... Avan silmad ja olen jälle enda toas. Pole kavaski uuesti magama jääda.



Ostsin neljapäeval ühe kollase nartsissi ja läksin Mister R.-ile vastu,  andsin talle kujud, mis ennist olin ostnud. Enne näitasin talle midagi. Läksin suvalise naise juurde, kes vastu tuli ja andsin talle selle nartsissi, ta küsis selle peale, et mille puhul ma selle talle annan. Vastasin, et ta on ilus ja ta tänas. Jalutasin edasi ise õnnest säramas. Mitte miski ei tee mind rõõmsamaks, kui kellegi tuju muutmine paremaks. Pealegi see naeratus mis naise suule tekkis oli väärt kõike. Mine tee keegi õnnelikuks, kasvõi midagi ilusat öeldes. Kui me ise midagi ei tee, siis kuidas me saame loota sellele, et keegi midagi teeb maailma muutmiseks. Peame seadma endast eeskuju teistele!
Ps! Selles reas kus ma kirjutasin, et alasti avanevad uued ja paremad uksed.. Mõtlesin selle all alati aga kui lugesin seda teksti siis alasti tunduski parem :D
Make LOVE!
Hoia kõva!

1 comments:

-Maria- said...

See lillekinkimine oli nii armas sinust. Sa polegi sellest rääkinud.
Ja andmisrõõm on kõige suurem rõõm. :)