Strangers have the best candy.

Olen käinud juba päris mitu korda aktile poseerimas, tunnen, et see on muutumas tüütuks. Võimalik, et asi on rutiinis samas.. Alguses oli see minu jaoks kui väljakutse aga kui ühel hetkel avastada, et see on nii tavaline asi, siis.. See erilisus on kadunud. Teen veel kõik, et see oleks parim kogemus mu elus, ei taha alla anda lihtsalt selle pärast, et tüütuks muutub. Kui ma ise enda elu põnevaks ei muuda, siis kes seda veel teeb.
Mõistatasin täna, kas olen psühhopaat. Ei usu, et see oleks õige, jah, tunnistan, et olen valmis tapma inimese või sisi isegi mitu aga südametunnistus on kahjuks mul karm. Mäletan siiani neid kiusamisi, mida olen enda vennale nooruses teinud, kõik see painab. Samas minevikule liialt palju mõtlemine teebki halba, siiski olin siis ometigi õnnelikum. Ei, olen ka hekel õnnelik, pean lihtsalt pingutama rohkem kui varem, muud midagi. Kohutavalt hästi aitab kaasa lapselik mõtlemine, ükskõik kes ütleb sulle, et sa oled lapsik... Hoia sellest kinni, see on väike sära sinus, mis muudab su päevad talutavaks.
Kuulasin just laulu mille sõnad olid sellised:
2 a.m., where do I begin?
Crying off my face again
The silent sounds of loneliness
Wants to follow me to bed
I'm a ghost of a girl that I want to be most
I'm the shell of a girl that I used to know well
Dancing slowly in an empty room
Can the lonely take the place of you?
I sing myself a quiet lullaby
Let you go and let the lonely in to take my heart again
Too afraid to go inside
For the pain of one more loveless night
But the loneliness will stay with me
And hold me 'til I fall asleep
I'm a ghost of a girl that I want to be most
I'm the shell of a girl that I used to know well
Dancing slowly in an empty room
Can the lonely take the place of you?
I sing myself a quiet lullaby
Let you go and let the lonely in to take my heart again
Broken pieces of
A barely breathing story
Where there once was love
Now there's only me and the lonely
Dancing slowly in an empty room
Can the lonely take the place of you?
I sing myself a quiet lullaby
Let you go and let the lonely in to take my heart again

Käisin siis ära gei ja lesbi peol. Mõtlesin küll tükk aega, kas minna või ei aga olin endale lubanud ja naist pole ka ammu saanud. Mister R. muidugi ütles, et ma hoiaks enda särki seljas.. See oli naljakas, kuna ta oli jälle mu rinnale sinikad kujundanud. Arvan, et see oli naljakas...??? Vahel tunnen, et olen inimestega nagu täielik mats, samas mul ei ole ju suva kõigest ka. On lihtsalt hetki kus ei suuda keskenduda sellele, et kui kellegil on kurb olla, siis peaks midagi tegema.. Siiski meeldib mulle kohutavalt inimesi naerma panna, olin natuke mures selle pärast, et üsna palju inimesi nagu.. noriksid mind aga samas, see ei ole ju norimine, see on tögamine. Ja ise teen ka teisi maha ning ennast...Aga kui mõelda hetkel sellele, et kui paljud nendest, kes mind maha teevad ka ennast maha teevad, siis, leidsin vist häiriva osa..

Aga milleks tunda kurbust, kui õhus liigub nii palju rõõmu. Tahan särada heledalt ja tunda kuidas inimesed on õnnelikud ja tunnevad ennast vabalt.  Olle haldjas, kes külvab kõiki üle headuse ja hea tujuga, oleks mu suurim soov, siiski kukuvad asjad nii välja, et kui midagi üritan siis tekib sellest puhas kaos ja inimesed laibastuvad. Mitte nii hullult aga siiski, üldse ei oska ennast väljendada ja kardan, et teistele jääb minust mulje nagu oleksin hingetu olemus, kes külvab needust ja kurjust. Tehes seda veel südametult. Asjalood on aga nii, et olen liialt suures pasas pidevalt, et muretseda teiste arvamuse pärast ja mine kõike soojale maale, kui siin ei meeldi!

Make love!

Hoia kõva!