Parimad tunded mu elus..

Olete te tundnud kuidas kõik teie ümbert variseb kokku sekunditega. Kõik mis teil oli, kadunud igavaeseks. Viimnegi lootus saada inimeseks lahkub inimesega, kes teab teist nii palju aga samas ei hooli teist. Hoolib küll aga teisel tasemel hoolimine. Miks on tal raske aru saada, et mul on hing ja süda ning kõik see on hetkega purustatud. Alustame algusest...
Läksin üle pika aja(viimati sai novembris käidud) koju, et saada siis teada kuidas inimesed seal elavad. Kuulen pidevat vingumist, pidevalt hädaldamist, ilma, et nad saaks sellest aru. Püüdsin täna selgeks teha oma isale, mida ma tahan enda elus saavutada. Ta mainis mulle jälle, et miks ma Luual kooli pooleli jättsin, et oleksin head raha saanud, hea hariduse. Huvitamata, miks ma sealt ära tulin. Hakkasin rääkima, et mulle meeldib praegune eriala. Miks ma siis ei tööta(lõpetan paari päeva pärast alles), miks ma raha sisse ei too, eelmine aasta tahtsin ju teist eriala, sa ei tea mida sa tahad. Sa tahad kõike. Mine tööle...Sa tahtsid ju disaineriks, mis sellest sai. Korrutan ja korrutan, et tahan kondiiter olla, ennast arendada, mulle meeldib Tartus. Ei, sa oled linnastunud, sa peaksid Pärnu juurde ema juurde kolima. Sul oleks aeg tööle minna, kaua ma sinu elamist kinni maksan. Ma ei jaksa enam. Aga ma tahan.. Sa ei tea mida sa tahad... Sa oleksid saanud Luualt head raha, miks sa ära tulid?
Kukkusin peaaegu kokku, kuna ma ei suutnud enam, tundsin kuidas mu hingamine raskeneb. Lihtsalt tahtsin surra.
Tulen Tartusse, kogu tee mõtlen, mida mu süda tahab. Vähemalt on keegi, kes mind toetab. Seda mu süda tahabki. Tahan, et ta oleks tagasi. Oleks siin. Mitte enam.... Rääkisime temaga, kui olin üleval öösel ja nuh.. Kõik on läinud. Kas ma teadsin seda? Mitte enam, kuna kui ta polnud teinud juttu meist pärast seda, kui ma Taanist tagasi tulin siis ma eeldasin, et ma ei olegi nii hull tema elu jaoks. Nüüd olen meeleheitel hull, kes tahab lihtsalt surra.  Inimese hukka ajamiseks pole palju vaja.. 24 tundi ja ma tunnen, et ma pole rohkem väärt kui vana ajaleht tänaval. Tunnen, et ma pole midagi väärt, sentigi..Mitte midagi. Tahan ära minna, kaugele ära, kus ei ole julmasid inimesi, kus ei ole õelust ja mustamist. Kus inimesed kuulavad mind, kus ma olen olemas.
Jätke mind siia..
Armastan matse ja seda kuidas nad tahavad, et ma eksamil põruksin. Fuck you all!