Viis õiekest

Lõpetasin siis täna pidulikult. Mõned isegi vabandasid, et ei saanud tulla aga, milleks. Piinata ennast seal olles nagu minagi, pidin surema igavusse ja kuulama seda kuidas mingi tüdruk arvas lauldes, et ta on superstaar. Ta hääl oli kohutav ja viisi ta ei pidanud. Tänaseks muidugi oli hea idee mu näol visata keset otsaesist paar vistrikku. Samas mul oli kohutavalt suva ka. Ma ei usu, et näen igapäevaselt halb välja. Komenteerisin pidevalt lõpuriideid mida nägin. Ainuke klass kelle kohta ma ei saanud midagi öelda olid juuksurid. Nad olid ideaalsed. Ühel oli nõme soeng aga elasin üle.
Meenutan aegajalt enda esimest suhet ja kui kinni ma olin sellel ajal ennast mätsinud. Ma ei suhelnud palju välismaailmaga ja mul oli üsna raske toime tulla kõigega. Ainuke inimene, kes mind toetas, olin ma ise. Pidevad armukadeduse hood ja valetamised, varastamised. Miks ma tunnen, et vajan nüüd kellegi õlga nutmiseks? Saan pea iga päev hakkama aga mõni päev on lihtsalt kohutav olla. Kas seda põhjustavad paarikesed minu ümber või siis teadmine, et nii paljud mehed annaksid kõik, et ainult seksida minuga. Mida ma teen valesti, ma isegi ei paku ennast nii avalikult ju, ütlen neile karmimalt ja ikka nad ei jäta enda jonni, vaid naeratavad. Miks ma üldse selle peale tulin? Kuna aegajalt tänaval saadavad mind pilgud, ei, see oleks tore, kui mul oleks siis kari poisse ka, kes tahaks minuga koos olla ja seda mitte ainult seksi pärast. Kui mu välimuses pole peaaegu midagi valesti, siis peab olema midagi valesti mu iseloomus. Olen liialt vabameelne? Olen liialt elav? Hakkan halliks hiirekeseks? Sinna juba teel. Teen küll trenni parema väljanägemise jaoks aga see on rohkem minu enesejaoks. Tahan tervislikumat eluviisi, kuna usun, et see teeb mu mõtlemisele head ja ergastab mu hinge. Ma ei tee ainult trenni, vaid hakkan rohkem ka raamatuid lugema. Pean ennast harima, kas ma tahan seda ei või ei. Oleks aeg teha ennast hirmutavamaks mitte ainult välimuse suhtes, vaid ka teadmiste poolest. Nii on võimalik vähemalt kaaslasest ilma jääda korralikul viisil.
Küsisin Mister R.-i käest endale rulluiske laenuks ja ta ütles, et võin need vb isegi endale jätta. Pealekauba saan endale Miss E.käest vist ka rula. Sweet life.. Hetkel ma juba kujutan ette endast pilte traumapunktis verd suust jooksmas aga usun, et selle suvega õpin rulaga ennast vähemalt lükkama. Kevadel lõppes see halvasti.
Öeldakse, et vihast armastuseni on üks samm. See käib ka vastupidi. Miks ei juhtu midagi, mis laseks mul vihane olla. Miks ei ole enam seda pohhuismi, mis oli olemas seal sügisel. Miks on vajalik seletada ära mulle kõik mis mu tuju halvaks võiks teha. Las mul olla halb tuju. Saan vähemalt süüdistada sind milleski.
Paari kuu pärast olen edasi liikunud ja mul on uus mängukann aga hetkel on küll selline tunne nagu ideaalne mees oli siin samas, siin ja tegi mu tuju heaks. Tegi selle nii heaks, et ma ei kahetse mitte midagi, mis on olnud. Osa räägivad, et ta ei vääri mind nagunii ja ma saan parema aga nad lihtsalt ei tea mida ma tunnen kui koos temaga olin. See oli mõistmine. Igakord, kui pidin seletama enda käitumise käiku, see oli vahel ärritav aga ma ei pidanud seletama palju. Pärast mõnda aega seletamist ta juba sai aru  ning me liikusime edasi. Ma ei tea, vb teen selle kõik muinasjutuliseks aga kui kohata inimest kelle puhul ma tean, et pole palju arusaamatusi. Muidugi see osa, kus mina teda lugeda ei suuda on negatiivne mõne jaoks aga olles minu kehas, paljud mehed on ettearvatavad. Miski pole enam pärast pikka aega lõbus mäng.
Ps! Olen avatud inimene aga, kui palju sellest, mida ma räägin on sisukad? Kui palju te oskate öelda minust(mitte, et ma nii oluline oleks), mis mu lemmik film on, mis mu lemmik lill on, mida ma arvan elust?
Make love!

Ma ei ole armunud, olen ikka segaduses. Nüüd on hilja otsustamiseks.

Hoia kõva!