We used to want it all, now we just want to pee alone

Pealkiri on põhjendatud. Tahan endale oma wc, oma vannituba oma tuba.. Kõike oma. Mul on kõrini sellest, et pean küürima enne potile istumist prilllauda, kuna keegi otsustas, et ei oska sihtida sellele päeval. Vastik on vaadata kuidas keegi on oksendanud kraanikaussi ja siis jätnud selle sinna teistele avastamiseks. Mõistan, et selline see ühika elu on aga võiks nagu arvetsada teistega.  Elame siin urkas ju kõik koos, katsugu siis olla rohkem inimesed. Tahan oma korterit aga selleks ma pean tööle minema, kui ma lähen tööle, siis ma ei saa jälle trippida Hispaaniasse aga kui ma lähen tööle saan ka sügisel langevarjuga hüpata. Nii palju valikuid, nendel hetkedel tahaksin ma enda kõrvale kedagi kellega ma suudaks ühe katuse all elada. Üks pluss oleks kaaslase puhul see,et ma ei peaks muretsema kust ropp summa raha kokku kaapida, et üür ära maksta. Rääkimata siis komunaalidest. Peab leppima paratamatusega. Õigemini ma ei lepi, töötan selle nimel, et edasi jõuda :D
Magan pidevalt. Vähemalt mulle tundub. Vahepeal olen terve päeva üleval ja siis magan mõned tunnid, tõusen üles ja olen öösel üleval. Mõnikord vajun lihtsalt kuskile magama keset päeva. Tahan pidevalt magada, kuna unenägudes on kõik keda ma tahan olemas ja kõik on nii nagu peab. Ma ei ole õnnetu, olen...rahul. Avastasin mingil hetkel, et ma ei olegi huvitatud GIN-ist nii väga kui tahetakse. Mulle pakkus see huvi ja see tundub tore aga ma leidsin tänu sellele, et ma peaksin budismi ikka rohkem keskenduma. Need on omavahel samas ka sarnased aga budism on tasuta ja ma tunnen ennast paremini sellega. Muidugi ei mõtle ma nüüd nii teha, et loobun ühest neist, milleks, kui need on sarnased, siis ma plaanin mõlemaga ka rohkem tutvuda. Läheb lihtsalt kauem aega kui teistel. Pealegi pean mõtlema korralikult läbi, kas ma teen seda enda pärast või kellegi teise tähelepanu pärast.
Miks on nii, et need kes koju ootama jäävad igatsevad inimest kõige rohkem. Tean selle vastust, kuna arutasin Miss H-ga seda. Siiski ma ei tahaks igatseda. Vb see, et mul on igatsus näitab, et ma peaksin rohkem tegema, rohkem kogema. Mul on vahepeal tuju teha kõike aga siis...kaob kõik ja tahan tõmbuda kerra, olla omaette ja oodata Mister R.-i tagasi. Ma ei oota teda sellise meeleheitega, et kõik ülejäänud inimesed peksan enda elust välja, kes teele tulevad.  Teate, ta oli palju selle viie nädalaga muutunud. Ta ise seda vb ei tahtnud tunnistada aga ma tundsin, et ta ei olnud õnnelik. Ta oli rahul aga temas oli mingi pinge. Seda oli õhkumas temast, kui ma rääkisin talle seda, siis ta ei uskunud seda. Jätsin selle katki, kuna ei tahtnud norida tüli. Isegi tema silmaalused olid kergelt sinised nagu ta poleks magada saanud. Ta naeratas aga alati ei olnud seal sära. Nägin sära paaril korral ainult. Tahaksin panna teda otsustama enda suhtes aga vahel ma lihtsalt arvan, et ta mõtleb sellele pidevalt.  Vahet pole, mis saab, tean ühte. Ta tahab, et ma teda ootaksin.
Make Love!
Hoia kõva!