Kui mu käed libisevad üle klaviatuuri, siis mul on tunne, nagu nad oleksid vanainimese omad. Kes meist üldse pani paika selle, et kui vana on vana. Igaühe keha on erinev ja kõik ei kannatagi 30-seks elamist. Mitte, et ma nüüd väga vana oleks aga kui ma hetkel mõtlen sündmuste peale, mis mu elus on juhtunud, siis saan aru, et elu on liialt kiiresti läinud. Tuleb elada! Sõitsin pimedas rattaga koju ning kuulsin pidevalt midagi sahistamas tee ääres olevates põõsastes. Tean, et see oli tuul aga mina arvan, et see oli midagi muud. See oli mu saatus. Ta ütles mulle taas selgelt, et elu on elamiseks, mitte raiskamiseks. Mina ei kuula siiani, vaid põgenen.
Kas märkasite täna öösel, kui selge oli taevas ja kui kaunid paistsid tähed. Huvitav, kas sa ka märkasid ja vb isegi mõtlesid minust. Unistused, kas need pole mitte need. mis peaksid täide minema, mis ka ei maksaks. Nu need ei lähe, kui sa ei looda pidevalt. See kõlab lollusena.. Lootus... mida see annab. Räägin teile jutu ühest jaapanlasest, pärast tuumapommi rünnakut nende linnale. Nägin seda history pealt ja see jäi lihtsalt meelde. Tegemist oli II maailmasõjaga ning miljenid inimesed hukkusid kui USA viskas kaks pommi Jaapanile. Siiski oli ellujäänuid ja üks neist oli tema. Ta oli teadvusetta ning ta korjati ülesse mööduvate inimeste poolt ning viidi kogunemis kohta, seal aga polnud arsti abi, ning naisel oli seda väga vaja. Ükski rong kahjuks linna sisse ei tulnud ja järgmine rongijaam oli kaugel. Hetkeks kõhelnud ja mõelnud, et midagi pole kaotada roomas naine mööda rööpaid edasi. Kõndida ta ei saanud, kuna jalad olid vigastatud. Ta roomas päevi, kaotades vahepeal teadvuse aga siiski ta jõudis kohale ning sai abi, mida ta vajas. Tema ise oligi see inimene, kes seda lugu veel rääkis.
Kas lootus teeb siis inimesed rumalaks või on asi hoopis vastupidine. Mina igatahes ei lõpeta lootmist, olen olnud liialt sageli oma unistuse lähedal, et nüüd alla anda.
Ps! Mu ema naaber nägi mu kassi aga ta ei saanud teda kinni püüda. Vähemalt ta on elus :D Tänan!
