Pack up these pieces of me

Ootan midagi, et juhtuks. Ootan mingisugust märguannet, et tegutseda. Liigun pidevalt edasi aga tunnen siiski, et seisan paigal. Oskaks ma ise siis midagi teha aga ei...Tahan midagi uut oma südamesse aga igatsen siiani ka vana. Näen meid puzlena, kus me kunagi hoidsime käest kinni aga kuna seda puzlet sai pidevalt kokku pandud, siis on üks jupp puudu. Jupp, mis oleks ühendanud meie käed. Otsisin seda meeleheitlikult aga, kuna kui otsida siis ei leia kunagi seda mida vaja. Kui aga oodata siis võib kõik ise välja ilmuda. Siiski on võimalus, et seda ei juhtu kunagi, kuna saatus võis soovida teisiti. Vb kaovad aastate möödudes kõik jupid ja osa neist nagunii visatakse tahtlikult ära.
Veetsin nädalavahetuse Leho järve ääres kala püüdes. Sain mõned ka aga siiski liialt väikest mõõtu ning viskasin nad tagasi. Kahju hakkas pealegi. Alguses olime Miss K. , tema lapse ning mehega, kuni tulid matkalised. Nende teekond hakkas Taevaskojast ja lõppes seal. Pidavat olema igaaastane rännak, mille sees alati läbitakse 20 km. Üldiselt jala aga on ka allaandjaid. Suurem osa seltskonnast tundus nagu kohale ikka voolavat. Nägin seal ka Miss H.-d kelle juures siin augusti lõpus ööbisin, teda oldi sinna kutsutud, et õpetaks teistele tantsimist. Eks siis nad kepsutasid ka, kutsuti ka mind aga tänan oma põit ja käes olevat tamburiini, tänu nendele sain sellest osast põgeneda. Muidugi ka lauldi ning jagati oma teekonna kogemusi. Panin mõtlema, et kas minagi võiks selles järgmine aasta osaleda. Hommikul ärkasin väsinuna, kuna pidin terve öö enda pealt ühe tüübi kätt ära viskama. Siiski möödusid kaks päeva murede vabalt. ei mõelnud peaaegu milleski mis oleks väljaspool toimunud. Sain isegi ühe tüübi numrbi aga see oli rohkem selle eesmärgiga, et lähen koori laulma üle pika aja. Ei oska küll laulda aga see-eest arvan, et kooris viibimine aitab natuke. Pealegi, uued tutvused on ka ju teretulnud ;)
Käisin juuksoris ja kahjuks ka vast viimast korda. Tahtsin rohelist salku aga mitte mingit tolku polnud. See jäi nii hele, et polegi midagi aru saada. Vaidlesin küll juuksuriga aga andsin alla, maksin summa, mis oli tohutu ning jooksin bussile, et lõpuks nö koju tulla. Siin aga ootas minu lapsik isa, kes tuletas veelgi meelde, et probleeme ei saa edasi lükata, nad ainult muutuvad suuremakas. Raha-miks me muudame selle enda jaoks nii tähtsaks.
 Sind ümbritsesid tuhanded klaasikillud aga siiski ma tulin ja kohtusin sinuga. Märkasin sind alles siis, kui sa olid minust tüki lõiganud ning selle ribadeks tõmmanud, Sa jagasid minuga oma arme ja muresid ning hakkasin sind usaldama, kuid kui lasin su ligi sa muutusid ja lükkasid klaasitükid mu naha alla.  Kaugenesin  ja valu läks tugevamaks, kui lähenesin, sa viisid osa valust minema, kuid jätsid midagi meenutuseks. Tahan alla anda aga valu on liialt tugev, samas ma mõistan, millest tekkisid sinu armid. Osa neist klaasikildudest kuulu sulle...
Make love!