Olin teisipäevast kuni laupäevani Pärnus. Lubasin endale olla netita kogu selle aja. Kahjuks ma murdsin seda kui käisin paar korda postkasti kontrollimas. Uskuge, kui ma poleks seda teinud oleksin ma Pühapäeval nutnud silmad peast välja. Lihtsalt nii palju kirju... Mõtetuid aga siiski, milleks üldse tutvuda uute meestega, kui ma ei salli neid nagunii. Tegin üle pika aja kooki. Mõnus biskviidi, kohupiima pasta, vahukoore ja puuviljadega kook. Teile oleks see meeldinud, see oli mõnusalt mahlane, eriti tänu virsiku kompotiga (tahtsin ananassi aga see hea asendus). Naljakas lugu sellega. Kui ma üksinda kooki tegin märkasin kiivit lõigates, et kiivi südamik moodustab südame. Siis tuli mulle ka meelde, miks ma interneti ei tahtnud tulla. Tuli meelde mille eest ma põgenen ja ei taha seda lahendada. Valetan, ma tahan lahendust aga olen väsinud. Püüan unustada aga ma ei tea kas asi on minus, kuna igakord kui tunnen, et asi on unustatud vupsab välja midagi, mis meenutab mulle teda. Võtame kasvõi tänase päeva. Lihtsalt surfan jälle deviantartis ja vaatan pilte kui minu ette tuleb tribali tatoo, mis on nii tuttav mulle. Siis lõi mulle pähe, see on temal. Kas see on saatuse õrritamine, et ma iial ei unustaks teda, isegi kui väga tahan.
Mina aga hakkasin täna vastu ja selle asemel, et sellest endast välja minna ma hakkasin maalima. Suutsin ennast kaheks tunniks kaotada maailma kus mina otsustan mida teen. Ainult minu käsi juhib pintslit ja see mis pildile tuleb on ainult minu otsustada. Kui pilt ei meeldi mulle siis kas parandan seda või viskan üldse ära. Pole probleeme ja pole tujutsemist. See on lihtsalt pilt.
0 comments:
Post a Comment