So hard to choose between the pleasure and the pain

Mulle hakkab isegi vaikselt meeldima, kui inimesed mu ilu naudivad (mitte, et ma peaks ennast nüüd kaunitariks). Kui ma esmaspäeval Tartusse jõudsin siis üks poiss ootas minu pingi juures niikaua kuni olin oma asjad kokku korjanud ja tema ette astunud. Milline viisakus. Tal oli aega minna minust mööda, kuna ma ei blokeerinud teed ka aga ta valis võimaluse olla viisakas. Hea oli muidugi see, et meil mõlemal oli bussis tekkinud sama vajadus- taskurätt. Ta oli sama solvunud nagu mina, kui me ei leidnud ühte üksikut pakki poest. Tahtsin talle pakkuda siis, et ostan suure paki ja annan talle ka aga ta juba läks minema. Üsna kenake oli ka(mida.. ma arvan, et mees on kena.. mis mul viga on).
Käisin siin paar päeva vana tuttava juures joomas ja juttu rääkimas. Lahe oli üle pika aja jälle tutvust sobitada. Viimati olime üksteist näinud siis kui ma Säreveres elasin ,ehk siis, kui olin vast 8-9 aastane. Imelik, et me mälemad veel üksteist mäletame. Suhtumine on tal nende aastatega muutunud aga muidu ikka sama lahe pliks.
Mulle tuleb palju kirju poistelt, eriti pärast seda kui ma liitusin selle tutvumissaidiga, mida ma pole siiani kustutanud millegipärast. Olen üsna õnnelik juba aga miski oleks nagu puudu. Teadsin juba alguses, et kui ma pühendan ennast ainult tüdrukutele, siis on midagi jääb puudu. Selline mehine mühaklik käitumine. Igatsen seda pisut. Vb seda käitumist aga vb hoopis midagi muud. Täna tuli vist kuus kirja erinevatelt meestelt ja pidev kirjutamine, kuna ega nad koledad välja ei näinud  ja päris meeldivad olid ka.  Mulle vist pakub rõõmu see, et on oodata kirju.  Tegelikult, kui keegi näeks mu sisse siis ta saaks aru, et ma ei oota kirju erinevalt inimestelt, ootan ühte kirja ühelt inimeselt. See ajab mu hulluks, kuna siin pole midagi oodata. Me oleme nähtamatud sõbrad aga mida siis veel oodata, et kirjutab sulle ning ütleb lõpuks miks ta sind julmaks inimeseks peab ja mida sa teinud oled selleks.  Seda juhtub ainult raamatutes või mõnes muinasjutus, selle pärast püüangi keskenduda kõigile teistele. Süda aga karjub appi ja nimetab mind juhmakaks, et mitte midagi ei tea peale enese vihkamise. Tahan kiskuda ennast lahti sellest süütundest, kuigi süütundeks pole ju põhjust. Näen sind tegutsemas internetis tahtmatult ja tahaks lihtsalt sulle näkku karjuda räägi minuga! Mida ma tegin!..... Palun... Piisab tegelikult juba sellest, et sa mu peas tegutsed nüüd oled mu silmade ees ka. Juhmakas.. Olen juhmakas!

Hoia mind hellalt, ära lase mul kukkuda. Igatsen su häält ja kohatut käitumist. Su ilusaid heledaid silmi, mis piilusid mind su tumeda tuka tagant. Tahan tunda su kätt oma õlal või seljal, mis näitab, et toetad mind. Vajan sinu kallistust ja hingeõhu soojust ning kõige rohkem vajan su....Suudlusi. Kõike seda ma ei unusta kunagi, tapke mind enne aga unustasmist ei saa nõuda.
Make love!