People always are encouraging about a terrible loss, so that sometimes the loser would like to strangle them.

I lay down knife in my back, just to wait for someone to rip the knife out and make the pain even worse.

Täielik blokaad minu pere poolt. Olen pideval mõelnud, et kõik on ju korras. Nad ei taha kuuluda sinu ellu, sa ei saa sinna midagi parata, sa ei meeldi neile. Siiski on nad mu pere, ma hoolin neis ja nad võiks vähegi huvi tunda sellele, kuidas mul läheb ja küsida, kas ma elan veel. Vähemalt see on hea, et nad lubavad pidevalt külla tulla. Tean ju, et jõuan enne tuhat korda siit minema minna, kui nemad siia jõuavad. Sama asi oli ju eelmine aasta, mu ema ei teadnud kus kooliski ma käisin, veel vähem seda mida ma õppisin. Nüüd ta teab nii palju, et olen Tartus.  Kas see ongi see valus koht minu südames, mida ma ei suuda täita. Igatsus enda pere järgi. Igatsus kuuluda sinna maailma ja püüda neid aidata. Tunnen siiski, et see pole ainus asi mis mind endast välja viib. Olen hakanud endale valetama, et olen õnnelik, ei.. ma valetan.. Ma olen õnnelik, mul vaid on mõtteid peas mis vahepeal muudavad mu meele kurvaks. Tahan seda teha selgeks ka ühele inimesele, kuid siiani olen aru saanud, et ükskõik kui väga ma ka ei püüa, siis ma ei suuda ennast mõistetavaks teha.  Siiski ei tohiks kellegilt võtta ära õigust olla kurb, see oleks nagu elamise keelamine. Vahel ma tunnen, et sa oled ümbritsetud valega, ja tahad enda ümber ainult inimesi, kes on pidevalt õnnelikud. Sa kogud enda ümber valesid, sa lihtsalt ei näe nende seda üksikut hetke, kui nad on kurvad. Mis sind rohkem häirib, kas see, et ma olen kurb või see, et olen kurb nii lühikest aega. Jah, ma kogun enda sisse viha ja ühel hetkel plahvatan aga ma ei oska teisiti. Olen inimene, mul on tunded, ükskõik millised need ka ei ole, ma tahan elada. 

On palju teemasid, millest ma ei taha rääkida. Tunded, miks ma ei taha neist rääkida? Põhjuseks võib olla see, et kui ma eelmine aasta püüdsin ennast Mister A.- le korragi avada, sain sealt kohutava tagasilöögi, mis pani mind hirmunult nurka seisma ja sinna ma jäin. Muidugi räägin ma osadele inimestele kõike, mida ma tunnen ja kuidas mul olla on aga tunnen ennast nendega juba turvaliselt ja kuna nad on aastaid minu kõrval seisnud siis nii lihtsalt nad ka ei kao. Kas just aastaid aga olukordades, kus ma vajasin enda kõrvale inimest, nad on seal. 

Räägin palju, kuid samas tunnen, et inimesed ei kuula enam. Kas ma üldse tahan, et nad kuulaks. Vb oleks parem lihtsalt rääkida. Samas, ma tahan, et inimesed ka kuuleks mida ma ütlen. Olen vägagi tähtsust täis vahepeal, kui arvan, et mul oleks nagu midagi öelda. Tahan pisimagi asja ära rääkida.

Mõtlesin täna korralikult inimeste peale, kes mulle on huvi pakkunud. Tahtsin teada, miks ma just neist huvitatud olin ja mis mind neid tahtma pani. Ainuke poiss mu elus.. Temaga võis asi nii olla, et ta oli lihtsalt esimene inimene, kes suutis mind toetada ja püüdis aidata igal viisil. Pole siiani kindel kas ma armastasin teda või see oli kiindumine inimesesse, kes oli seal kui vaja. Mister A., inimene kellest olin kõrvuni sissevõetud. Mäletan tema naeratust selle tuka tagant, tema kauneid siniseid silmi ja väikest keha. Keha jällegi võis väike olla aga see oli lummav. Temast nagu õhkas mingit aurat, mis tõmbas mind tema poole. Ma suhelnud temaga küll palju kuna, mingil hetkel hakkasime üksteisele vastu rääkima ja vahel polnud lihtsalt enam midagi rääkida. Tundus nagunii, et mulle piisas tema olemasolust ja vahepealsest toetusest. Samas see kõik tundus ka üsna võlts. Nüüd läheneb sinna areenile Mister R., kelle puhul ma pole veel kindel täielikult, mida ta minu jaoks tähendab. See võib muidugi saabuda, siis kui olen ta käest lasknud. Mis mulle hetkel tema juures meeldib on tema jutt. Ma suudan temaga vestelda paljudel teemadel(välja arvatud emotsioonid) ja ta saab üsna mõistvalt ka aru. On muidugi ka erandeid aga siiski mulle meeldib temaga suhelda. Temaga annab suhelda. Samas ei õhku temast eriti sellist aurat, mis paneks mind tema nimel surema. Eino olen tema heaolu pärast mures aga ei taha ka eriti pingutada. Tuleb ka takistuseks see, et mina ei ole ainus tal, ta pole saanud üle oma eksist ja on huvitatud samal ajal kahest naisest. Mõlemad on omavahel üsna sarnased. 

Tahtsin täna käega lüüa aga seda tehes, arvas Mister R., et minu mõtlemine selle kohapealt on vale. Olen tema jaoks ainult katse jaoks. Tal on vaja enda kõrvale inimest, kes oleks talle toeks ja pakuks voodis vajalikku naudingut. Muu on tema jaoks ebaoluline. Vahel tunnen, et minu olulisus on suurem ning miski ei taha ka temal lasta minust lahti.

Nüüd on aeg kirjutada üles plussid miinused, mida olen nii kaua vältinud, ainult selleks, et näha kuhu aeg viib. See aeg on käes ja ei tasu enda elu raisata asja peale, mis ei pruugi kunagi kuhugi jõuda.

It isn`t premarital sex if you have no intention of getting married.

Kadusin siin mõneks ajaks vaateväljast, vähemalt suurem osa inimeste jaoks. Minu jaoks on palju juhtunud, käisin nädalavahetusel Tallinnas alguses oli plaanis minna sugulase sünnipäevale aga tuli välja, et ta ikkagi ei pidanud seda. Käisin siis niisama ringi vaatamas ja tuttavatega kokku saamas. Üks neist oli ka Mister R., nagu mul siin temast küllalt pole. Pühapäeval tulime kõik lõbusalt tagasi, Miss M, Mister R. ja mina viimasel istmel  sõitmas. Ütleme nii, et igav polnud.  Sain esmaspäeval toreda kõne, kus mind kutsuti akti jaoks poseerima. Olin juba unustanud, et lasin Mister R. il ennast kirja panna. Mis seal siis ikka, valmistusin ennast sisemiselt ette selleks ja Mister R.-i tulek siia aitas natuke kaasa ka, kuna ta julgustas ning pani mind ikka mõtlema, et see pole midagi hullu ja pealegi, sellest tuleb kenake kogemus. Mulle igatahes meeldis, sain iga viie minuti tagant poosi vahetada ja üsna soe oli seal ka tänu puhurile. Tundsin alguses hirmu aga selle tunde lõi üle adrenaliin, see oli justkui ekstaas. Selliseid asju on mul vaja, et ennast elusalt tunda. Sain veel hiljem Mister R.-iga kokku, et minna plakateid vedama. Minust purskas välja metikult sära ja ma tundsin ennast nii hästi. Koju jõudsin korraks, et vaadata bussi aegu ning siis tema poole. Tagasi jõudsin täna... Mida ma tegin need päevad :D See on juba minu teada aga ütleme nii, et igav polnud, tore. Miks muidu alles täna tagasi. Muidugi see ka, et mulle jäi mulje nagu mind hoitakse kinni seal. Tänagi oli raske minema minna.Käisin veel Mister M.-i juures, et saaks vb siis Miss H.-ga rääkida. Siiski teda polnud seal, võtsin oma ekraani ja lahkusin. Mida vähem meil tekib võimalusi kokku saada, seda rohkem hakkan arvama, et vb siis nii ongi  kõigile parem. Temal juba omad tegemised siin ja minul omad. Hoiame mõlemad üksteisest eemale ja polegi probleeme. Samas, siis jääks kripeldama osa minust. Nüüd tekib küsimus, kas eirata seda kripeldust või siis saada ikkagi temaga kokku. Hetkel, ma ei tee igatahes midagi, see otsus pole ainult minu teha( kindlasti võib jääda mulje, nagu mind ei huvitaks tema elu. Muidugi huvitab...Peamine on see, et tal läheks hästi).
Kuna olin kaks nädalat kokku puutunud haigete inimestega, siis tundub, et on minu kord haigeks jääda. Ei ole hullu, olen vaimselt selleks valmis, füüsiline osa on hetkel tuim aga küll see saab tugevamaks, kui sööksin midagi :P
Make love!
Hoia kõva!

Ps! Rääkisin Mister R.-il unistusest minna Jaapanisse, kui kirsid õitsevad, tema näitas ühte reklaami, mis talle hullult meeldis.Tundub, et meil on sama idee, ainult tema oma on ilusam isegi.

Dreams

Meil kõigil on unistused paikadest ja tegudest, mida tahame elu jooksul külastada ning teha. Mõtlesin, et miks mitte muuta üks oma blogi sissekannetest selliseks, kus ma toon teile ideid, kuhu minna enda elu jooksul, nii ka avastada, et elu on üüratult lühike. Elada tuleb igas päevas.

Tahan ärgata ühel kenal hommikul Jaapanis, siis kui kirsid õitsevad. Tunda nende magusat lõhna ja kuulata mesilaste suminat puude ümber. Lihtsalt joosta mööda kirsipuude alleed ning tunda kirsiõite puudutust, kui nad langevad alla puudelt. Kõik mu juuksed on täis väikseid roosasid õiekesi. Viskan ennast pikali murule ning hingan sisse kevade puhast õhku. Pöörates pead ühele poole on väike tiigike mida ümbritsevad rippuvad pajud, mille oksad puudutavad vett. Teisel pool on punane majake, nende vahvate katustega. Olen ma üksi või mitte.. Ma olen rahul... Olen õnnelik.

Tahan veeta oma päeva jalutades mööda india tempeid ja uurida sealseid linnu. Tunda seda antiikset hõngu ja viia ennast tagasi sajandeid. Uudistada ja katsuda kõike mis huvi pakub, sõrmega joonistada üle mustreid mis katavad sambaid ja seinu.  Sõidaksin elevandiga kuni jõuan linnast välja oja äärde, mind abistatakse elevandi otsast alla ja kuulen tšunglis pesitsevate loomade hääli aga see ei häiri. Keskendun ainult oja vulinale ning viin kõik oma mured kaugele ära. Olen siin ja keegi ei saa mulle halba teha.

Sahara...Leian ennast Sahara kõrbes ratsutamas kaamliga. Õhk on nii kuiv ning kurk kuivab pidevalt. Milleks ma siia tulin? Tahan leida oaasi, mis on puutumata ning ootab mind sinna. Ootab, et ma saaksin seal lõõgastuda ning puhata enda rännakust. Liiv teeb liiga mu silmadele ja nahale, mis on juba niigi kuiv aga see ei heiduta mind. Jätkan enda otsinguid, katan näo hoolikamalt, et ma ei peaks tundma terade tugevust enda näol. Liiv on nii pehme ja soe,kui see ei ole tuule valduses.

Tahan minna uurima maiade saladusi ning tunda nende kultuuri. Mitte niisama kuskilt netist lugeda, vaid minna ikka kohale ja kujutada ette kohapeal, milline võis olla nende elu. Roniksin ühte kõrgemasse templisse ning pakiksin lahti oma lõunasöögi. Piknik keset hüljatud hooneid ning kunagi suure riigi jäänuste keskel, oleks mu elu tipp hetki. Kõik lõhnab uudselt ja isegi loomade hääled erinevad kõigele, mida enne kuulnud olen.

Minna vihmametsa, leida jõgi, mis on pea puututu, visata kõik oma riided jõe ääres olevale kivile ning alasti minna sinna jõkke ujuma, see oleks minu unistus. Jõe vesi peaks olema peaaegu läbipaistev ning seal on kindlasti väike kosk, mis vuliseb aeglaselt. Lasen kosel joosta üle oma keha ning tunnen kuidas kosk uhub minema kõik mu mured ja halva. Olen justkui taassündinud. Vaikus, olen ainult mina ja loodus. Loodus hajutab kõik  mu mõtted ning olen lihtsalt mina..

Läheksin saarele, kus oleks väike hütike ja mina. Vesi on helesinine ning  on näha kalu mis seal ujuvad. Kõik on nii värviline ja rõõmus. Istun mere äärde ning mõistatan, kuidas avada kookost. Kui sellega lõpuks hakkama olen saanud naudin kookose vee maistet ja tuult mis saisib mu juustes. Mere õhk puhastab mu kopse ning mere lõhn on nii mõnus. Tahan püüda ise endale kala ja siis seda süüa, teades muidugi, et see ei ole mürgine. Päevi veedaksin lesides rannal, ujudes või siis hütis mõnda ilusat luuletust välja mõeldes. Mõtlen ka sellele, kui romantiline oleks veeta enda aega kellegi teisega alasi rannas ringi lipates. Siiski olen rahul ka enese kohalolekuga.
Minu peas saavad need  kõik kohad koos olla. Miski pole võimatu, kui inimene mõtleb endast kaugemale ja usub endasse. Usun ka ise, et saavutan selle edu, et külastada kõiki neid kohti ning enamgi veel. Muidugi pole see kõik mida ma tahan külastada, on veel kohti aga need mõneks teiseks korraks, et mitte venitada enda sissekannet.
Make love!
Hoia kõva!

Would you lie with me and just forget the world?

Käisime esmaspäeval kolmekesi kelgutamas( kaks lesbilist eskimod ja meritäheke). See oli super, täielik pingemaandus. Mäletan veel kuidas Miss M. pikali maha jäi ning ma läksin tema juurde, et talle otsa karata ning  hõõruda ennast tema vastu nagu kiimane koer. Publik oli vähemalt olemas ja ma lihtsalt pidin tema abitut olekut ära kasutama :D Viimased liud sai tehtud mingi madratsi laadse asjaga, lihtsalt kohutav naer oli Miss M.-il, ma vist ei kartnud seda hüpekat nii väga kui seda, kuidas ta naeris, uskusin, et varsti avanevad põrgu väravad ja liugleme sinna sisse, otse saatana ette.  Igatahes, tagasi küll kõndisime nagu tõelised pingud, kodus veel avastasin, et olin tõmmanud püksid tagumiku pealt ribadeks. Mida ma küll teinud olen... Enne veel kui magama läksin saatsin Mister R.-ile sõbrapäevaks mingi lingi, kus oli terve kari kiisusid ja naisi pool alasti: http://kittiesntitties.tumblr.com/ parim, mida ma võisin veel teha. 

Teisipäeva hommikul oli siis mul väljasõit Tallinna võistlusele, jeah, võistlusele, millel ma ei osalenud aga siiski sain tasuta süüa ja muud head paremat. Jõudsin hilja tagasi ja suht vajusin ära ka, järgmisel päeval oli vaja jälle varakult liikuda. Lugesin mõned kirjad facebookis ära, sain ka šoki kui avastasin, et Miss H. on vist Eestis.. Ok, liigume edasi..

Kolmapäeval käisin siis kontrollis, ega mul midagi viga pole ja liikusin ühika poole. Leppisime kokkusaamise Mister R. iga kokku ja siis selle asemel, et minna minuga linnapeale tšillima, ta otsustas siia tulla.. Okey siis.. Istume ja lobiseme, ise üritab samal ajal enda ettekannet valmis seada. Huvitav on see, et ta ei suuda tavaliselt üldse midagi teha kui minuga koos on. Ta tahtvat seda muuta :P Igatahes, asi läheb mölaks ära ja asume asja kallalae. Minu jaoks oli see nii armas. Vaatasin alles eile sõbrapäeva teemalisi neti linke ja videosid. Mul ei olnud enne selle jaoks aega. Ütlesin siis Mister R.- ile, et nii naljakas, et ma alles nüüd neid vaatan. Ta paneb enda asjad kõrvale tuleb minu juurde, suudleb mind ning lausub: Head sõbrapäeva!  Omg, mitte üldse ma pärast seda ei puterdanud, laused olid kui mõistatus mu peas. Sõnad tulid ikka suust välja suvaliselt. Veetsime veel veidi aega koos ja siis oli aeg hüvasti jätta. Oh, kui nunnu nägu tal on, oleks parem kui ta poleks seda kena habemetüügast maha ajanud. Aga mis seal ikka. Ta tahtis veel mul mu nö sinised silmad ümbert ka siniseks teha.. Lollus.. puhas lollus.

Tänase päeva veetsin ilusasti mingeid kahtlaseid linke avades ja lugedes rõvedusi.. Hea muidugi, et seda otsustasin teha juba hommikusöögi ajal.

PS! Parim lause mille täna välja mõtlesin: Make career, buy a home and then find a bitch who can make you a sandwich!

Talv ei olegi nii jube

Make love!

Hoia kõva!

Hello people!

Ma polnud korraliku pidu saanud nagu terve igavik, unustasin juba ära, et suurem osa pidusid mida ma korraldan lõppevad nagu.. Nagu.. orgia? läbu? Mida iganes...
Õhtu oli super, sai ikka julgust tublisti proovile panna. Pidu hakkas niisama lobisemisega ja lõppes pea kõigile pesus. Tundub nagu nii normaalne vaadata kahte meest ühe raseeritud jalaga ja bikiinides. Totaalselt normaalne.   Õhtu super aga hommik, te peaksite seda jama nägema. Tuba haiseb hapukurgi, pohmaka, eile mahaaetud alkoholi järgi. See on kohutav, lisaks on igal pool kommipaberid ja  riided. Eilsel koristamisel ei olnud kohe üldse mõtet, alustagem otsast peale. Kõik need ära aetud jalakarvad on nüüd vaibal, mul on peas ainult üks idee- kallaks kõik küünelaki eemaldajaga üle tõmbaks tikku ja laseks sellel kukkuda. Tuba tõuseks hiljem nagu fööniks. Ah, mida ma ajan, hakkan koristama ja loodan, et keegi aitab mind selle lägase vaibaga(see haiseb, see haiseb korralikult). Mul kaela peal ikka korralik punane ring, kaela liigutades teeb see ikka korralikult valu(naljakas osa sellest, on see, et ma naudin nagu seda valu).

Haleluuja PIDU!
Ps! Uskumatu on see, et on asju mida ma ei räägi ja selle peo koht ei saa lihtsalt kõike rääkida...
Make love!
Hoia kõva!

Touch a star without standing on tiptoe!

Olen hakanud enda sissekandeid vähemaks võtma. Lihtsalt avastan, et mul on väga palju tegemisi, ja nö vaba aega polegi ja kui tekib nö vaba aeg, siis veedan selle Mister R.-iga. Võiks nimetada seda vabaks ajaks, kui ma veedan temaga aega koos aga avastasin, et igakord, kui ma temaga koos olen, siis olen keelanud endale igasugused vabandused ja võimalused, et ma saan temaga koos olles, öelda talle ei. Ma ei taha seda, tahan võtta viimast temast, ta meeldib mulle. Olin eile enda õppimisest väikese pausi teinud ja siis sain aru, ma ei veeda vist just eriti palju aega talle mitte mõeldes. Mis teda eristab teistest inimestest, vb oleks sellel teemal väga imal rääkida aga lasen käia. Kujutasin ette, et maailmas ei ole olemas inimesi, kes suudaks ette ennustada minu käitumist või kes suudaks mõista väga hästi, miks ma midagi teen ja kuidas tunnen. Osad on olnud sellele väga lähedal aga siiski ma tundsin ennast kuidagi.... üksinda, see ei tundud halb aga ma ei teadnud ka mida siis ka otsida. Mister R. saab minust aru, kui ma vihastan millegi peale, siis ta ei hakka mind süüdistama ja parastama vaid küsib korralikult, kas kõik on korras. Mida veel tahta?(siin on terve kari asju, mille alla käib välimus ja  iseloomujooned ka ning oskused voodis, ütleme nii, et checked :D).
Üks põhjuseid miks ma pole vast midagi kirjutanud blogisse, võib olla ka, et ma ei tunne, et mul oleks enam asju mida ma väga tahaks inimestega jagada. Jagan enda elu ainult nendega, kes on mulle väga lähedased ja need, kes julgevad küsida. Milleks liigselt kulutada enda sõrmi klaviatuuril, kui võiksin teha midagi asjalikku( tuimalt vaadata Mister R.-i pilti või mõelda temale ja ilastada ennast täis). Siiski juhtus täna midagi ilusat minu jaoks, võimalik, et ma polnud seda enne märganud aga kui mul oli raskusi tulla künka pealt alla, siis Mister R. ulatas oma käe ja aitas mind, rüütelikkus pole surnud ma ütlen. Miks see nii eriline oli? Vb selle pärast, et ta oli ees liikumas ja tuli minu pärast tagasi. Muidugi umbes 15 minutit hiljem ma olin jalgupidi lumehanges ja püüdsin sealt välja saada. Kõike tänu sellele, et ma olin teda tunnike enne lükanud.

Be mine forever!

Make Love!
Hoia kõva!