Kadusin siin mõneks ajaks vaateväljast, vähemalt suurem osa inimeste jaoks. Minu jaoks on palju juhtunud, käisin nädalavahetusel Tallinnas alguses oli plaanis minna sugulase sünnipäevale aga tuli välja, et ta ikkagi ei pidanud seda. Käisin siis niisama ringi vaatamas ja tuttavatega kokku saamas. Üks neist oli ka Mister R., nagu mul siin temast küllalt pole. Pühapäeval tulime kõik lõbusalt tagasi, Miss M, Mister R. ja mina viimasel istmel sõitmas. Ütleme nii, et igav polnud. Sain esmaspäeval toreda kõne, kus mind kutsuti akti jaoks poseerima. Olin juba unustanud, et lasin Mister R. il ennast kirja panna. Mis seal siis ikka, valmistusin ennast sisemiselt ette selleks ja Mister R.-i tulek siia aitas natuke kaasa ka, kuna ta julgustas ning pani mind ikka mõtlema, et see pole midagi hullu ja pealegi, sellest tuleb kenake kogemus. Mulle igatahes meeldis, sain iga viie minuti tagant poosi vahetada ja üsna soe oli seal ka tänu puhurile. Tundsin alguses hirmu aga selle tunde lõi üle adrenaliin, see oli justkui ekstaas. Selliseid asju on mul vaja, et ennast elusalt tunda. Sain veel hiljem Mister R.-iga kokku, et minna plakateid vedama. Minust purskas välja metikult sära ja ma tundsin ennast nii hästi. Koju jõudsin korraks, et vaadata bussi aegu ning siis tema poole. Tagasi jõudsin täna... Mida ma tegin need päevad :D See on juba minu teada aga ütleme nii, et igav polnud, tore. Miks muidu alles täna tagasi. Muidugi see ka, et mulle jäi mulje nagu mind hoitakse kinni seal. Tänagi oli raske minema minna.Käisin veel Mister M.-i juures, et saaks vb siis Miss H.-ga rääkida. Siiski teda polnud seal, võtsin oma ekraani ja lahkusin. Mida vähem meil tekib võimalusi kokku saada, seda rohkem hakkan arvama, et vb siis nii ongi kõigile parem. Temal juba omad tegemised siin ja minul omad. Hoiame mõlemad üksteisest eemale ja polegi probleeme. Samas, siis jääks kripeldama osa minust. Nüüd tekib küsimus, kas eirata seda kripeldust või siis saada ikkagi temaga kokku. Hetkel, ma ei tee igatahes midagi, see otsus pole ainult minu teha( kindlasti võib jääda mulje, nagu mind ei huvitaks tema elu. Muidugi huvitab...Peamine on see, et tal läheks hästi).
Kuna olin kaks nädalat kokku puutunud haigete inimestega, siis tundub, et on minu kord haigeks jääda. Ei ole hullu, olen vaimselt selleks valmis, füüsiline osa on hetkel tuim aga küll see saab tugevamaks, kui sööksin midagi :P
Make love!
Hoia kõva!
Ps! Rääkisin Mister R.-il unistusest minna Jaapanisse, kui kirsid õitsevad, tema näitas ühte reklaami, mis talle hullult meeldis.Tundub, et meil on sama idee, ainult tema oma on ilusam isegi.
0 comments:
Post a Comment