 |
| I lay down knife in my back, just to wait for someone to rip the knife out and make the pain even worse. |
Täielik blokaad minu pere poolt. Olen pideval mõelnud, et kõik on ju korras. Nad ei taha kuuluda sinu ellu, sa ei saa sinna midagi parata, sa ei meeldi neile. Siiski on nad mu pere, ma hoolin neis ja nad võiks vähegi huvi tunda sellele, kuidas mul läheb ja küsida, kas ma elan veel. Vähemalt see on hea, et nad lubavad pidevalt külla tulla. Tean ju, et jõuan enne tuhat korda siit minema minna, kui nemad siia jõuavad. Sama asi oli ju eelmine aasta, mu ema ei teadnud kus kooliski ma käisin, veel vähem seda mida ma õppisin. Nüüd ta teab nii palju, et olen Tartus. Kas see ongi see valus koht minu südames, mida ma ei suuda täita. Igatsus enda pere järgi. Igatsus kuuluda sinna maailma ja püüda neid aidata. Tunnen siiski, et see pole ainus asi mis mind endast välja viib. Olen hakanud endale valetama, et olen õnnelik, ei.. ma valetan.. Ma olen õnnelik, mul vaid on mõtteid peas mis vahepeal muudavad mu meele kurvaks. Tahan seda teha selgeks ka ühele inimesele, kuid siiani olen aru saanud, et ükskõik kui väga ma ka ei püüa, siis ma ei suuda ennast mõistetavaks teha. Siiski ei tohiks kellegilt võtta ära õigust olla kurb, see oleks nagu elamise keelamine. Vahel ma tunnen, et sa oled ümbritsetud valega, ja tahad enda ümber ainult inimesi, kes on pidevalt õnnelikud. Sa kogud enda ümber valesid, sa lihtsalt ei näe nende seda üksikut hetke, kui nad on kurvad. Mis sind rohkem häirib, kas see, et ma olen kurb või see, et olen kurb nii lühikest aega. Jah, ma kogun enda sisse viha ja ühel hetkel plahvatan aga ma ei oska teisiti. Olen inimene, mul on tunded, ükskõik millised need ka ei ole, ma tahan elada.
On palju teemasid, millest ma ei taha rääkida. Tunded, miks ma ei taha neist rääkida? Põhjuseks võib olla see, et kui ma eelmine aasta püüdsin ennast Mister A.- le korragi avada, sain sealt kohutava tagasilöögi, mis pani mind hirmunult nurka seisma ja sinna ma jäin. Muidugi räägin ma osadele inimestele kõike, mida ma tunnen ja kuidas mul olla on aga tunnen ennast nendega juba turvaliselt ja kuna nad on aastaid minu kõrval seisnud siis nii lihtsalt nad ka ei kao. Kas just aastaid aga olukordades, kus ma vajasin enda kõrvale inimest, nad on seal.
Räägin palju, kuid samas tunnen, et inimesed ei kuula enam. Kas ma üldse tahan, et nad kuulaks. Vb oleks parem lihtsalt rääkida. Samas, ma tahan, et inimesed ka kuuleks mida ma ütlen. Olen vägagi tähtsust täis vahepeal, kui arvan, et mul oleks nagu midagi öelda. Tahan pisimagi asja ära rääkida.
Mõtlesin täna korralikult inimeste peale, kes mulle on huvi pakkunud. Tahtsin teada, miks ma just neist huvitatud olin ja mis mind neid tahtma pani. Ainuke poiss mu elus.. Temaga võis asi nii olla, et ta oli lihtsalt esimene inimene, kes suutis mind toetada ja püüdis aidata igal viisil. Pole siiani kindel kas ma armastasin teda või see oli kiindumine inimesesse, kes oli seal kui vaja. Mister A., inimene kellest olin kõrvuni sissevõetud. Mäletan tema naeratust selle tuka tagant, tema kauneid siniseid silmi ja väikest keha. Keha jällegi võis väike olla aga see oli lummav. Temast nagu õhkas mingit aurat, mis tõmbas mind tema poole. Ma suhelnud temaga küll palju kuna, mingil hetkel hakkasime üksteisele vastu rääkima ja vahel polnud lihtsalt enam midagi rääkida. Tundus nagunii, et mulle piisas tema olemasolust ja vahepealsest toetusest. Samas see kõik tundus ka üsna võlts. Nüüd läheneb sinna areenile Mister R., kelle puhul ma pole veel kindel täielikult, mida ta minu jaoks tähendab. See võib muidugi saabuda, siis kui olen ta käest lasknud. Mis mulle hetkel tema juures meeldib on tema jutt. Ma suudan temaga vestelda paljudel teemadel(välja arvatud emotsioonid) ja ta saab üsna mõistvalt ka aru. On muidugi ka erandeid aga siiski mulle meeldib temaga suhelda. Temaga annab suhelda. Samas ei õhku temast eriti sellist aurat, mis paneks mind tema nimel surema. Eino olen tema heaolu pärast mures aga ei taha ka eriti pingutada. Tuleb ka takistuseks see, et mina ei ole ainus tal, ta pole saanud üle oma eksist ja on huvitatud samal ajal kahest naisest. Mõlemad on omavahel üsna sarnased.
Tahtsin täna käega lüüa aga seda tehes, arvas Mister R., et minu mõtlemine selle kohapealt on vale. Olen tema jaoks ainult katse jaoks. Tal on vaja enda kõrvale inimest, kes oleks talle toeks ja pakuks voodis vajalikku naudingut. Muu on tema jaoks ebaoluline. Vahel tunnen, et minu olulisus on suurem ning miski ei taha ka temal lasta minust lahti.
Nüüd on aeg kirjutada üles plussid miinused, mida olen nii kaua vältinud, ainult selleks, et näha kuhu aeg viib. See aeg on käes ja ei tasu enda elu raisata asja peale, mis ei pruugi kunagi kuhugi jõuda.
0 comments:
Post a Comment