Dreams

Meil kõigil on unistused paikadest ja tegudest, mida tahame elu jooksul külastada ning teha. Mõtlesin, et miks mitte muuta üks oma blogi sissekannetest selliseks, kus ma toon teile ideid, kuhu minna enda elu jooksul, nii ka avastada, et elu on üüratult lühike. Elada tuleb igas päevas.

Tahan ärgata ühel kenal hommikul Jaapanis, siis kui kirsid õitsevad. Tunda nende magusat lõhna ja kuulata mesilaste suminat puude ümber. Lihtsalt joosta mööda kirsipuude alleed ning tunda kirsiõite puudutust, kui nad langevad alla puudelt. Kõik mu juuksed on täis väikseid roosasid õiekesi. Viskan ennast pikali murule ning hingan sisse kevade puhast õhku. Pöörates pead ühele poole on väike tiigike mida ümbritsevad rippuvad pajud, mille oksad puudutavad vett. Teisel pool on punane majake, nende vahvate katustega. Olen ma üksi või mitte.. Ma olen rahul... Olen õnnelik.

Tahan veeta oma päeva jalutades mööda india tempeid ja uurida sealseid linnu. Tunda seda antiikset hõngu ja viia ennast tagasi sajandeid. Uudistada ja katsuda kõike mis huvi pakub, sõrmega joonistada üle mustreid mis katavad sambaid ja seinu.  Sõidaksin elevandiga kuni jõuan linnast välja oja äärde, mind abistatakse elevandi otsast alla ja kuulen tšunglis pesitsevate loomade hääli aga see ei häiri. Keskendun ainult oja vulinale ning viin kõik oma mured kaugele ära. Olen siin ja keegi ei saa mulle halba teha.

Sahara...Leian ennast Sahara kõrbes ratsutamas kaamliga. Õhk on nii kuiv ning kurk kuivab pidevalt. Milleks ma siia tulin? Tahan leida oaasi, mis on puutumata ning ootab mind sinna. Ootab, et ma saaksin seal lõõgastuda ning puhata enda rännakust. Liiv teeb liiga mu silmadele ja nahale, mis on juba niigi kuiv aga see ei heiduta mind. Jätkan enda otsinguid, katan näo hoolikamalt, et ma ei peaks tundma terade tugevust enda näol. Liiv on nii pehme ja soe,kui see ei ole tuule valduses.

Tahan minna uurima maiade saladusi ning tunda nende kultuuri. Mitte niisama kuskilt netist lugeda, vaid minna ikka kohale ja kujutada ette kohapeal, milline võis olla nende elu. Roniksin ühte kõrgemasse templisse ning pakiksin lahti oma lõunasöögi. Piknik keset hüljatud hooneid ning kunagi suure riigi jäänuste keskel, oleks mu elu tipp hetki. Kõik lõhnab uudselt ja isegi loomade hääled erinevad kõigele, mida enne kuulnud olen.

Minna vihmametsa, leida jõgi, mis on pea puututu, visata kõik oma riided jõe ääres olevale kivile ning alasti minna sinna jõkke ujuma, see oleks minu unistus. Jõe vesi peaks olema peaaegu läbipaistev ning seal on kindlasti väike kosk, mis vuliseb aeglaselt. Lasen kosel joosta üle oma keha ning tunnen kuidas kosk uhub minema kõik mu mured ja halva. Olen justkui taassündinud. Vaikus, olen ainult mina ja loodus. Loodus hajutab kõik  mu mõtted ning olen lihtsalt mina..

Läheksin saarele, kus oleks väike hütike ja mina. Vesi on helesinine ning  on näha kalu mis seal ujuvad. Kõik on nii värviline ja rõõmus. Istun mere äärde ning mõistatan, kuidas avada kookost. Kui sellega lõpuks hakkama olen saanud naudin kookose vee maistet ja tuult mis saisib mu juustes. Mere õhk puhastab mu kopse ning mere lõhn on nii mõnus. Tahan püüda ise endale kala ja siis seda süüa, teades muidugi, et see ei ole mürgine. Päevi veedaksin lesides rannal, ujudes või siis hütis mõnda ilusat luuletust välja mõeldes. Mõtlen ka sellele, kui romantiline oleks veeta enda aega kellegi teisega alasi rannas ringi lipates. Siiski olen rahul ka enese kohalolekuga.
Minu peas saavad need  kõik kohad koos olla. Miski pole võimatu, kui inimene mõtleb endast kaugemale ja usub endasse. Usun ka ise, et saavutan selle edu, et külastada kõiki neid kohti ning enamgi veel. Muidugi pole see kõik mida ma tahan külastada, on veel kohti aga need mõneks teiseks korraks, et mitte venitada enda sissekannet.
Make love!
Hoia kõva!