Olen hakanud enda sissekandeid vähemaks võtma. Lihtsalt avastan, et mul on väga palju tegemisi, ja nö vaba aega polegi ja kui tekib nö vaba aeg, siis veedan selle Mister R.-iga. Võiks nimetada seda vabaks ajaks, kui ma veedan temaga aega koos aga avastasin, et igakord, kui ma temaga koos olen, siis olen keelanud endale igasugused vabandused ja võimalused, et ma saan temaga koos olles, öelda talle ei. Ma ei taha seda, tahan võtta viimast temast, ta meeldib mulle. Olin eile enda õppimisest väikese pausi teinud ja siis sain aru, ma ei veeda vist just eriti palju aega talle mitte mõeldes. Mis teda eristab teistest inimestest, vb oleks sellel teemal väga imal rääkida aga lasen käia. Kujutasin ette, et maailmas ei ole olemas inimesi, kes suudaks ette ennustada minu käitumist või kes suudaks mõista väga hästi, miks ma midagi teen ja kuidas tunnen. Osad on olnud sellele väga lähedal aga siiski ma tundsin ennast kuidagi.... üksinda, see ei tundud halb aga ma ei teadnud ka mida siis ka otsida. Mister R. saab minust aru, kui ma vihastan millegi peale, siis ta ei hakka mind süüdistama ja parastama vaid küsib korralikult, kas kõik on korras. Mida veel tahta?(siin on terve kari asju, mille alla käib välimus ja iseloomujooned ka ning oskused voodis, ütleme nii, et checked :D).
Üks põhjuseid miks ma pole vast midagi kirjutanud blogisse, võib olla ka, et ma ei tunne, et mul oleks enam asju mida ma väga tahaks inimestega jagada. Jagan enda elu ainult nendega, kes on mulle väga lähedased ja need, kes julgevad küsida. Milleks liigselt kulutada enda sõrmi klaviatuuril, kui võiksin teha midagi asjalikku( tuimalt vaadata Mister R.-i pilti või mõelda temale ja ilastada ennast täis). Siiski juhtus täna midagi ilusat minu jaoks, võimalik, et ma polnud seda enne märganud aga kui mul oli raskusi tulla künka pealt alla, siis Mister R. ulatas oma käe ja aitas mind, rüütelikkus pole surnud ma ütlen. Miks see nii eriline oli? Vb selle pärast, et ta oli ees liikumas ja tuli minu pärast tagasi. Muidugi umbes 15 minutit hiljem ma olin jalgupidi lumehanges ja püüdsin sealt välja saada. Kõike tänu sellele, et ma olin teda tunnike enne lükanud.
 |
| Be mine forever! |
Hoia kõva!
0 comments:
Post a Comment