Life..just hold on

Veetsin suurepärased jõulud Mister R.-iga, mida veel tahta, siis avastasin sõnumi pühapäeval mis saabus pm neli tundi hiljem mulle, Tänan Miss H.! Itaaliast siia võttis sõumil ikka kaua aega.
Igatahes jõulud olid lahedad, kinkisin Mister R.-ile laheda särgi mis talle väga meeldis, ta ei kinkinud mulle midagi aga sellest pole hullu. Kingitused on nagunii uhke inimese näitamine, et mul on vaja asju, et tõestada sõprust. Nüüd, mul oleks aeg võtta see teema  korralikult üles... Mister R. tüüp, kellega ma olen kaua koos ringi tõmmanud, teate miks ma temasse eriti kiindunud ei ole, lihtne põhjus, ma ei tunne, et ta tahab mind. See, et ta on valinud mind enda ainukeseks seksuaal partneriks ei näita midagi.  Ta ei tee mitte midagi selleks, et näidata, et ta on õnnelik minuga koos olles näidata natukenegi austust minu vastu. Isegi see nõme mölakas Mister A. suutis seda piisavalt, et mind endasse armuma panna.  On väga lähedal käes aeg, kus mul oleks kõik selgeks rääkida, vaikimine muudab mu mõtted juba jubedamaks. Teen sellega halba, kui võtan selle teema temaga üles aga ma ei saa, tunnen nagu mingi kisa on järjekordselt mu sees ja see tahab välja saada enne kui see valjemaks muutub. Hetkel on veel see periood kus ma ei karda vist nii väga temast ilma ka jääda. Mul on veel teisi raudu kuumas, valikut igatahes on.
Nii imelik oli kui täna minuga Mister H. ja Mister M. ühendust võtsid, nad on nii lahedad tegelased, tunnen nagu vanad ajad oleks tagasi, kus lihtsalt Vändra peal jalutasime ja rääkisime juttu.
Ps! Parim mida ma suutsin teha, Mister R. küsis, kas ma armastan veel Mister A.-d ...ootasin kümme minutit ja vastasin ma ei tea.. Super jobu!
Make love!

Hoia kõva!

You remind me something

Kolmapäev oli siis suur kostüümi peo aeg. Hommik just ei alanud kõige paremini tänan Miss M.-i, et ta oli toeks, kuna ma lihtsalt ei suutnud ennast koos hoida ja mõtlemine oli väga korrast ära.. Ahjaa.. Tänan sind kohutavalt isa, et mulle hea tuju tegid(master mindfucker). Olin siis Alice imedemaal tegelaskuju, isegi Mister R. otsustas kohale tulla, aga ta tundis ennast lõpuks jälle imelikult ja ta lahkus, kuna mul oli hommikul nagunii praktika, siis lahkusin ka mina. Sain hoiule tema jalutuskepi ja lubasin selle korda teha(ise lammutas ta selle laiali). Olin ülinumpsik.
Neljapäev veetsin siis Wildes praktikal, kohe esimesel päeval sain kiita ja isegi jõulukingituse(piparkoogi tainas). Unustasin muidugi selle esimesel päeval maha aga nuh..täna sain kätte :D .Panime õhtul veel Miss M.-iga silte ustele, soovides inimestele "Häid jõule". Öösel pidi Mister R. mulle tooma mälupulga ära, kokku oli lepitud nagu kolme aeg...See oli nii tüüpiline, ta oli ennast täis joonud(esimest korda elus), tuli hommikul kuue aeg siia ning vajub alguses mu toanaabri voodisse pikali. Lähen siis oma voodisse magama ning ta pärib, kas teda enda kõrvale ei kutsugi. Fine.. tule siis siia. Nagu me mahuks sellesse väiksesse voodisse -.-  . Kohe kui pikali sai pani jooksuga vetsu poole, hihi, tüüp oli üle tõmmanud. Vaeseke, kui tagasi tuli jäi kohe tudusse. Hommikul oli ta nagu maniakk, pidin minema nagu praktikale aga too nagu ei tahtnud lasta kuidagi. Piisas juba sellest, et mu järjekordselt siniseks hammustas, ütlesin talle, et nii ma ei saa ju teiste meestega olla ja ta hammustas veelgi, öeldes, et see on nagu märgistamine. Just....Just.. Kill me..Ahjaa, vahepeal hammustades ütles, et tal kõht tühi ja tahab Alice´i ära süüa. Siis ta pidi oma geniaalse idee mulle välja ütlema ja vabandas, et see vb ainult selle pärast ta peas, kuna ta purjus. Igatahes idee oli siis selline: Mis siis oleks, kui mind(Nagu mina) ja ta püüaks neid kõiki rasedaks teha, et siis kui palju ta suudaks rasestada. Lihtsalt...Püüan teha nägu, et see jutt läks mu kõrvust mööda.
Käisin täna siis mõned tunnid praktikal ja veeresin Mister R.-iga plakateid vedama. Möödudes raamatukogu purskkaevust, ma pidin kohe sinna liugu laskma minema. Talv on ikkagi :D Muidugi suutsin pikali kukkuda ja põlve korralikult siniseks teha aga....Väärt iga sinikat. See aasta ma isegi naudin jõule.
Ps! Parim asi praktika juures...Tasuta toit!
Make love!
Hoia kõva!

Kill it...Kill it..

Mismõttes tal on elu tekkinud?! So funny.... eelmine nädal olin mina see, kellel oli plaane ja see nädal on tema see, kes on kadunud. Ma isegi loobusin enda eriti rikkalikust segamini elust. Ei käigi enam eriti pidudel(vähemalt mitte joobes peaga).... Ah... ma ei oska valetada.
Nii, homme on siis jõulupidu, mille teemaks on filmi tegelased. Saame enne minu juures kokku ja siis Miss E ja arvatavasti Mister R.( kelle idee kindlast plaanist nägi välja nagu raseda naise tuju kõikumised) seavad ennast siin lõplikult valmis. Ma usun, et mul saab lahe olema, kahjuks olen oma lootused nii kõrgele lükanud, et avastan ennast homme maru pettunult kuskilt.
Neljapäev... So fuked up,  Mister R. helistas öösel ja küsis mis teema on. Ma ei saanud mitte midagi aru, kuna pm ma olin maganud ja nu, oleksin siis alati nagu joobes. Tuli meelde küll, et lubasin nii ja naa kokku saada aga otseselt ta polnud ise kindel, et tuleb. Jalutasime siis keset ööd tema juurde ja läksin lihtsalt magama. Tunnen mingi nelja viie aeg hommikul, kuidas mul on maru palav ja keegi hõõrub ennast minu vastu. Ma olin julmalt segaduses ja ei saanud mitte midagi aru. Sain aru, et keegi üritab minuga ameleda aga ise olin pool unes ja polnud kindel kellea ma koos olen(uh, see kalli lipaka elu :P), tahtsin talle juba Mister P. öelda aga jah, sain enne kohutava peavalu ja tunde, et hakkan oksele tüüp ei tahtnud ära ka lasta, siis lõpuks rebisin ennast lasti. Tegelane ootas millal ta vend(omg, ma ei saagi enam rääkida, just avastasin, et ma vist igatsen teda ja nüüd ajan sellist mõttetut mula välja. Sellega ma panen ennast mõtlema selle peale kui mõnusalt soe mul temaga koos on).....
Make love!
Hoia kõva!

Every step that I take is another mistake to you

Kas te olete kunagi püüdnud süüa nii, et te ei näe toitu. Tunda iga pala maitset ja sealt välja sorteerida kõik erinevad maitsed. Nautida iga toitu nagu see oleks viimane...  See on üks osa sellest, kui sa tunned, et sa oled seda elu väärt. See on alles algus! Kui mõelda kui tihti on meil täpselt sama momenti olnud siis tuleb vastuseks null, kuna alati on iga hetk midagi uut. Iga sekund, iga minut, iga kuu.. Me ei saa väita, et elame üksluist elu, kui me teaks kui palju muutub pidevalt. Tunnetage iga osa oma kehast, nautige seda!

Mister T. helistab mulle, et minuga koos midagi küpsetada, olen sellega nõus kuigi unustasin minu ja Miss L. rattasõidu rabasse matkale. Siiski suudan asjad nii korraldada, et meid viiakse enne autoga Mister T. juurde ja siis peaks õigeks ajaks ka jõudma matkama. Kahjuks läheb mul liialt kaua aega ning lõpuks kui jõuan autosse on pimedaks läinud ja kahtlen, kas jõuame kuhugi. Kuulan kuidas Miss. L ja Mister V. omavahel juttu räägivad ja ei pööragi tähelepanu palale mida ma söön.  Nokin ka näpuga ning pakun kaaslastele ka aga nad ei soovi. Lükkan käes oleva söögi kaugemale ja avastan, et selleks on süda. Suur inimese süda, mis on ligane ja tilgub verd. Kallutan südant ühele poole ja ütlen kaaslastele: "Vaadake, kui lahe!" ning kallutan südamest verd välja põrandale, ise veel naeran.
Tõusen üles ja valmistun saatma aruannet tööle. Pidin veel piparkoogid valmis küpsetama ja siis veel seltsilise ära ootama. Olen omadega alles reedes. Mis oli juba väga kaua aega tagasi aga kuna olen blogiga maas ja tunnen, et iga mu elu sekund on väärt. Nii siis, Mister R. tuli siis jälle siia, kuidagi üles löödud, arvasin, et küllap kellegagi kokkusaamine, mõni tibi või midagi( olgu see on ainult minu rumal uskumine, et ta ikkagi ei taha minuga tegemist teha eriti). Ta oli terve päeva minuga.. Nagu terve päeva, kas te kujutate ette, kui jube mul olla võis, ma ei suuda teiste ees süüa teha. Ta oli igal sekundil seal ja vaatas. Muidugi sai nalja ka sellega, et glasuur... Seda sai piparkookide jaoks palju ja nu.. olen ideaalne piparkoogi mehike.
Laupäev... Ideaalne päev, mille magasin sisse, trenn bussile jõudmiseks ja siis väike trenn Tallinnas, et jõuaks õigeks ajaks kohtumisele. Neid oli kolm( oleks rohkem aga ma tahan hingata ka), Mister T.( kellele olid piparkoogid mõeldud ja suure kalli tegin ka, sain vastu šokolaadi, mis isegi oli väga hea), Miss G. ja Miss A.- ga. Bussis plaanisin siis korralikult kaineks magada ning juba enne tagasi jõudmist Mister R. helistab ja küsib millal jõuan... Päriselt, mul on tunne, et vahel ta sunnib ennast minu sõpradega tutvuma, et minuga hästi läbi saada ning minuga kokku saada. Jõudsin siis poole kahest tagasi Tallinnast ja otse edasi... Päästsin ta mõne aja pärast sealt, kuna üks tegelane meie seltskonnast hakkas pm noaga pussitama diivanit millel istusin.
Teisipäeval tegin piparkoogi maja valmis... Ma olen nii lahe inimene, panime ohtralt valget glasuuri ja sõin ise seda glasuuri nagu poleks homset. Polekski homset, kui ma lõpuks ei oleks tundnud, et jube halb on.
Make love!
Hoia kõva!
PS! Nädal veel kostüümi/jõulupeoni!

The more you like yourself, the less you are like anyone else, which makes you unique.

Pole jälle suutnud oma mõtteid koguda ja blogi kirjutada. Eriti vahet pole ka kui ainult mõned inimesed seda loevad. See pole paha asi, kuna ma nagunii kirjutan siia olukordadest, mida ma just kõigile ei tahaks rääkida, kuna on inimesi, kes lihtsalt ei mõista elu ja nt mõistvad mind juba lipakaks selle pärast, et jalutan rätikuga kööki. Camoon, see oli pool aastat tagasi ja ikka on see probleemiks. Nagu ma oleks teinud midagi, mis oleks hullult halb. Isegi prügi viskamine prügikasti on hullem.
Igatahes alustaks siis neljapäevast, tööle ma ei suutnud minna, kuna juhtus nii, et olin tablettide mõju all suurem osa ajast(kõhu valu). Õhtul ma pole kindel mille mõju all ma suutsin Püssi minna. Miss M. pani mu nime rodeole kirja ja kuigi ma olin kohutavalt selle vastu siiski ma lõpuks võitsin selle. Tänan selle eest, minu suurt joovet ja seda, et polnud palju tüdrukutest osalejaid. Tegin ainult sekundiga teistele pähe.. So..Sain siis 16 euri eest süüa ja juua. Enne viimast sõitu avastasime Miss M.-iga, et Mister H. kaelal on maasikas.. AIAIAIAI, küll tema juba oskab. Viimased julguse kogumised toimusid kui lamasklesin Mister H., Miss M.-i  ja Mister R.-i peal, ainuke kes lihtsalt hoida ei suutnud oli Mister H. ta pidevalt hõõrus mu jalgu, müstika... Pärast võidu söömat ma jätsin Ülejäänud kolm tantsima ja leidsin ennast viie poisi keskkonnast. Üks neist oli eriti valmis mind Slovakiasse viima, õnneks ma vist ei andnud talle õiget numbritki. Hiljem läksime kõik magama Miss M.-i juurde, Mister H.- l oli aga plaan põrandale magama minna. Siiski ühel hetkel tegime külakuhja ning jäin magama Mister H. pea minu kõhul ja käed hoiavad Mister R.-ist kinni. Hommikuks õnneks oli Mister H. maas ja mina turvaliselt voodis.
Reedel oli plaanis magada, kuna tööle ma ei suutnud minna ja polnud just kõige parem olek. Muidugi juba lõunast tuli Miss A. siia ja siis Mister A. Pean vabandama nende ees, et ma polnud eriti aktiivne aga keegi ei kuula ju seda, et olen väsinud. Siis õhtul kutsus Miss A. mind välja, kes kunagi oli mu kursaõde. Lihtsalt super oli, käisime Poole Kuues, kus kohtasin inimesi, kes olid Püssis neljapäeval esimesed, kes välja visati. Olin ka nende seltsis mõnda aega aga siis läksime Geni, mis on minu jaoks justkui kodu. Seal on vapustavad inimesed, mugav ümbrus ja hea muusika. Rokkisin täiega, suudan hetkel vaevu kaela liigutada. Miss A. onu saatis mu koju ja pm ta oli üks neist meestest, kes ei saanud sõnast ei aru. Nagu kohe üldse ei kuulanud. Ütlesin, et võime suhelda, aga me ei maga mitte kunagi, MITTE KUNAGI. Ta ütles, et seda veel vaatame. Ei tea küll miks ma ei taha enam temaga kokku saada.
Laupäeval ostsin väikese kingituse Miss M.-ile aga kuna ta oli Pärnus, siis ma annan talle selle alles täna kätte(joonistasin väikese kaardi ka, ma olin julmalt kahtlases seisuses, kui seda tegin)
Make Love!
Hoia kõva!

“When I get ready to talk to people, I spend two thirds of the time thinking what they want to hear and one third thinking about what I want to say.”

Otsisin ühte raamatut, mille pealkirja lootsin leida vanadest blogi sissekannatest ja avastasin ühe kahtlase pealkirja.. See oli never say never. Teate, see on nagu see biberi värk. Olgu las see olla.
Tunnen ennast hästi, meeleolu on jälle päris kõrgel, sai siiski ju veedetud üks lahe nädalavahetus. Olen suutnud isegi oma liigeste valu tahaplaanile lükata, kuigi eile oli mul üsna raske liikuda toast vetsuni. Mõtlesin, et teen lihtsalt püksi kuna ei suutnud sammugi astuda, lohistasin lihtsalt jalgu edasi. Pole, hullu, küll see kunagi üle läheb.. loodame.
Sain hea raamatu pühapäeval: "Invisible monsters", püüan seda nagu segane nüüd lugeda, aga seda tuhinat ei tule peale. Tahan seda lugeda, kuna see on huvitav aga internet võtab kogu mu huvi raamatu vastu. See on see interneti hullus, kui sa tead mida kõike saab siit leida siis sa ei taha enam siit lahkuda(arvan, et asi on 9gagis- mitu hinge ma küll selle blogiga nüüd võtan.). Mister R.- il oli plaanis, et võiks teha kostüümi peo uuel aastal, mulle see idee sobiks vägagi aga ma lihtsalt ei tea kuidas ma suudaks nii kaugele ette mõelda. Sinna on ju kuu aega aega. Ma imestasin juba sedagi kuidas ma sain tehtud plaanin selleks neljapäevaks. Aitasid muidugi kaasa Miss M ja Mister H., kes juba eelmine nädal selle välja pakkusid. Niiet hõissa ja edu mulle reedel tööle jõudmisel.
Nuhkisin eile ühe inimese taga, kuna ma siiski tahan teada ju kuidas tal läheb.  Pm, vahel mul jääb mulje, et kõik mida ta kirjutab ja milliseid laule ta kuulab, oleks nagu vihje mulle, et ta igatseb mind. Miks ei võiks see nii olla. Samas, võibolla, tal on lihtsalt halbu päevi nagu meil kõigil ja kuulab kurba muusikat siis, lihtsalt juhuse läbi selle muusika sõnumiks on tavaliselt igatsen sind ja sinuga koosveedetud aega ning siiski ei taha sind näha.

Pühapäeval, kui ma Mister R.-i juurest tulin siis küsisin, kes need inimesed tal köögis olid ning jutt läks selleni, et mulle ei meeldinud üks tumeda peaga tüdruk köögis. Ta küsis miks...ning ma ei suutnud seletada, päriselt ma ei teadnud, ma lihtsalt tundsin, et too inimene on ülbe ning, et mul oleks parem hoida eemale. Mister R. päris, et kas mul on mingi kuues meel, mis aitab mul inimestega tutvust teha, sest tegelikkuses pidavat too tüdruk ülbe olema. Kuidas saab ratsionaalne inimene järsku uskuda, et ma suudan tunde järgi inimestel vahet teha. Vahel ma küll suudan seda aga ma ei saanud aru, miks ta mind toetas selle idee juures. Ta on liialt maa peal alati olnud, et midagi sellist mõelda. Tänu kallile allkorruse naabrile olen hakanud mõtlema juba, kas see kuidas ta minuga nüüd käitub ja mida ta ütleb, peegeldab äkki seda mida ta seesmiselt tunneb. Ta naeratab mulle nüüd igakord kui ma lahkun tema juurest, ma ei tea kas märkasin seda alles nüüd või on ta seda ennegi teinud aga see pilk.. See on nii armas :D Mida ma teeksin teadmisega, et ma meeldin talle? Kas ma üldse peaksid sellele mõtlema ja laskma ennast sellest juhinduda? Minna vooluga kaasa, see oleks vast kõige õigem :D
Make love!
Hoia kõva!

The only way to keep your health is to eat what you don't want, drink what you don't like, and do what you'd rather not. - Mark Twain

Paar päeva on siis jälle tööl viibitud. Mitu korda käisid mul hommikuti oeast läbi ideed, et mis mul täna võiks viga olla, et mitte minna. Kahjuks mul polnud midagi viga peale väsimuse, millest ma sain lahti kui magasin mõnda aega riiulis, jahukottide taga. Nii siis teenin mina raha. Hiljem, kui koju läksin siis püüdsin teepeal eksinud vanamemme aidata. Suutsin ta kuhugi veelgi rohkem ära eksitada, õnneks sai ta enne aru, kus elab, kui ma oleks ma ei tea kuhu teda viinud. Homseks siis on minu ülesanne mõelda välja retsept uute küpsiste jaoks. This is madness. Pean hakkama mõtlema, mis mida taignale teeb. Mis teeks teda kõvemaks ja väiksemaks.  Täna kui koju jõudsin siis lobisesin pisut isaga mobiilis ja rääkisin talle, kuidas ma igasugust magusat sisse sõin ja tema reaktsioon oli hea: "Sa lähed nii ju paksuks. Sa ei tohi paar päeva eriti midagi süüa." Armas isa... Vähemalt ta ei arva, et olen paks :D Siiski on ta maininud mulle, kui talle tundub, et olen hakanud suureks minema. See on vahel küll nõme, et pere pidevalt tuletab mulle meelde, mis mul viga on aga nuh.. See siiski pisut aitab, muidu ma poleks selline nagu ma olen.
Räägiksin siis kuidas ma pühapäeva veetsin kadunud klassivennaga. Saime kolmekesi kokku raekojaplatsil, kuhu hilinesime, kuna jah.. Me oleme ju Miss M.-iga ikka naised. Nad tegid mulle välja sushi söömise.. Ma muidugi ei söö kala aga proovida ju võisin. Päriselt polnud eriti viga aga see hakkas mingil hetkel kurgust üles ronima. Siis sain mingit pada kanaga. Siiani ei suuda ma kuidagi neid tänada, ma polnud juba päevi korralikult söönud, sain sellega ikka korralikult kõhu täis. Mingil ajal pidi Miss M. minema teise Miss M.-iga poodidesse ja alguses oli plaan nendega minna aga mõtlesin hetkega üle ning astusin Mister H.-ga kaasa. Jalutasime, rääkisime ja loopisime parte kividega.  Mingil hetkel läks kõht tühjaks kuna olime päeval mänginud ka õhu hokit kus tuleb välja, et olen nõrgim. Läksime hesburgerisse ja ta ostis mulle burgeri.. Mmm.. Parim päev vist üle pika aja. Väljas oli külm ja hakkasime siis mõlemad oma teed astuma.  Jõudsin siis lõpuks kaheksa aeg koju ja mõtlesin.. Olgu, nüüd lähen küll varsti magama aga ei... Mister R.-hakkas minuga rääkima kuni kella kaheni, kus ta tegi pakkumise, et kui ma sinna lähen ta teeb ükskõik mida. Ta tuli mulle neljandalt mantliga vastu, nii et ta ei tohtinud mantlit ees kinni hoida ja ta oli selle all üleni alasti. Kõhu peal oli kiri WELCOME! ja nibude ümber väikesed ringid. Ma ei saa siiani irvet oma näolt, ma ei suuda teda vist enam kunagi sama näoga vaadata. Toas ta pani muidugi ennast riidesse. Kiusasime üksteist ja sai magama mindud kella viie aeg. Hommikul kümnest juba üleval. Miss. L. helistas, kuna oli lubanud ja nu.. Ma ei jäänud enam magama, kui mingi eriti kuum keha mu kõrval on. Püüdsin küll ennast teise voodi otsa lükata, et ma saaksin jahedas magada natuke aga ei. Automaatselt olid ta käed mu ümber nagu ahelad. Eino.. super on ju kogu öö kellegi kaisus olla aga camoon. Te ikka teate kui ebameeldiv on hommikul ärgata.
Tegin kunagi koolis isiksuse testi, et milline ma olen, kui satun tülli kellegagi või teel sinna. Ma pidavat ära põgenema. Alguses ma ei uskunud seda, kuna mina olen ju see, kes neid tülisid üldse alustab. Siiski eile oli hea näide. Kruvisin ennast ülesse Mister R.-i pärast, kuna ta oli tähtsa osa minu tekstist lugemata jätnud ja on hakanud mind sassi ajama teiste naistega(seda osa ma muidugi ei maininud). Hakkasin siis tüli norima aga kui ma sain aru, et see jutt läheb koledaks siis ma lihtsalt ütlesin, et lõpetame. Ma ei taha enam sellel teemal rääkida ja saatsin naljaka lingi.
Make love!
Hoia kõva!

You are in my dreams again...

See oleks palju lihtsam, kui ma ei peaks sellele nii tihti vastu hakkama. Tõsiselt, ma ei tea enam kaua ma suudan seda saladust hoida. Saladust, mille ma ise muutsin saladuseks, et mitte teha teisi inimesi õnnetuks. Samas ma mõtlen ka enda peale, kas ma hoolin endast nii palju, et mitte muuta ennast õnnetuks, kuna olen rikkunud ära pealtnäha ilusa suhte. Ma olen isekas, kuna hetkel ainus, mis mind tagasi hoiab on pidev enesele kordamine, et ma olen süüdi kõiges mida teised teevad ja mõtlevad.
Ootan huviga laupäeva, sa lubasid siia tulla. Vaatame, kuidas sa siis oma lubadusi täidad, kahtlen selles väga aga mida paremat mul teha on. Saab näha, kas sa oled tõesti valmis astuma läbi põrgu väravate, et mind näha. Saan nii teada, ega ma polnud endale lihtalt valetanud, et ma tundsin sinu vastu midagi. Samas, ma peaksin siis tegelema ühe teise inimesega, kelle puhul mulle tundub, et temas on tekkinud tunded minu vastu. Ma ei usu seda, kuna ma pole võimeline mõtlema nii, et ma võiks mõnele mehele rohkem meeldida, kui seksi pärast. Vähemalt mitte sellistele, kellega oleks isegi mõeldav koos olla. Kas ma olen mõelnud võimalusele, et mis saaks kui meil tuleks suhe. Päriselt...ma ei taha sellele mõelda. Tunnen, et kui seda teen siis olen liialt astunud maailma, kus ma ei taha viibida ja annan tükikese kellelegi, kes seda ei vääri.
Teen nüüd midagi, mida ma ei uskunud, et teen. Ma kirjutan siia inimestest, kellega on mul viimasel ajal kuidagi mugav olnud. Ta tuli siia esmaspäeval ja alguses tuhnis mu arvutis pisut ja leidis porno pildid, mida ma netis olin vaadanud(vihkan esmaspäevi). Siis ta läks mu voodisse pikali ta tiris mind enda kõrvale. Rääkisime niisama juttu ning ta kurtis oma venna tüdruku üle, kes peaks minema lahku temaga, kuna suhe ei tundu õige enam. Kuulasin huviga ja püüdsin anda nõu. Tal pea valutas ja mina olin väsinud ning jäime üksteise kaissu magama. Ärkasin selle peale, et ta püüdis enda kätt mu pea alt ära võtta. Oli veel mõnda aega ja lahkus. Siiani oleme suhelnud neti teel ja üksteisele saatnud naljakaid linke aga nüüd.. Ma ei tahaks nii mõelda aga mul on jäämas mulje, et ma meeldin talle. Ta räägib mulle aina enam oma proleemidest ja elust. Ta on isegi komplimete tegema hakanud. Enne oli pidevad tögamised aga nüüd, tunnen sellest nagu puudust. Täna, kui ta ütles, et mingi naine, kellega ta eile oli kokku saanud, paneb teda muretsema, kuna ajab liialt ligi. Ma ei tea siiani miks ta seda mulle mainis. Kas see oli kontroll, mida ma vastan ja kuidas ma reageerin või oli see lihtsalt nagu sõbralik küsimus, et nõu saada? Vastasin talle küll tuimalt ja läksin siis Mister J.-ga välja. Ma ei viitsinud midagi selga panna niisiis, läksin dressides( just aevastasin suust välja suure klimbi, ja see kui kaugele see lendas oli hirmutav).
Ootan huviga nädalavahetust, et teada saada, kuhu poole saatus mind suunab.
Make love!
Hoia kõva!

I don’t know if I’m getting better or just used to the pain.

Oleme mõlemad prügimäel, mis on mingit laadi kogunemispaik noortele. Seal on tehtud ka rallirada, kus sa saad kas mootorattaga või rattaga sõita.Sina oled seal oma seltskonnaga ja mina oma omaga. Püüan pidevalt su pilku leida ning leida viise kuidas saada osa sinu vestlusest. Suudan seda lõpuks saavutada aga sa ei vasta mitte ühelegi mu küsimusele.Mul saab sellisest käitumisest kõrini ja ma otsin uue inimese kellele oma tähelepanu pöörata. Tuleb välja, et see inimene ise leidis minu ja vaatan ainult mõned korrad sinu poole. Sa oled vihast keemas ja lahkud kiirustades. Muretsen sinu pärast ning järgnen sulle. Näen sind istumas katkiste kummide juures ja pärin, kas kõik on korras. Sa võtad mu käest kinni ja tirid mu enda kõrvale. Sa sosistad: " Ära enam kunagi lahku mu juurest!" Vaikuses istume kahekesi üksteise kaisus ja ei mõtle mis saab edasi. Elame momendis ja ei mingit tulevikku. Kahjuks pean lahkuma ja saadan su koju. Sul on keegi, kes ootab sind seal, mul on ainult mina ja teadmine, et sa armastad mind.
Nüüd on see siis käes, kus ma pean hakkama enda liigeseid külma eest. Esimene kord, kui ma ei suuda enam korralikult liikuda, kuna valu on nii terav. See on see põlvede ragisemine, nüüd annab korralikult tunda. Eks ma pean sellega leppima, midagi peale spordikreemi ja soojade riiete ma ei oska teha.
Nüüd siis olen närveerismisest segaseks juba minemas. See päev tuleb aina lähemale ja lähemale. Ma ei suuda seda uskuda, kas tõesti ma näen teda, pärast nii pikka aega. Reaalsuses ma arvan, et ta laseb mind üle, see on mul see negatiivne mõtlemine. Kardan ennast, kardan teda..kardan oma tegusid. Tema lähedus paneb mul mõtted peas keerlema ja ma ei suuda ennast kontrollida, olen kui väike laps, kes on lastud loodusesse vabaks. Harjutan terve see nädal ennast krontrollima, pean olema valmis, mis siis, et ta ei pruugi tulla. Olen valmis võtma vastu mis mind ees ootab.
Neljapäev..Hakkasin siis pisut pidu panema. Tulime siia, pisut jõime ja siis linna peale. Mister K. küsis pidevalt mu käest, ega mul igav pole. Uskumatu, ma olin üsna purjus ja mul puuduvad siis igasugused võimed emotsioone välja näidata. Aga mul oli tore, suutsin siis ennast ka tartlaseks ristida käies üle kaare. Valisin ju kõige parema aja, eriti, kui härmatis kattis maad, nu küllap siis ka kaart.. Pisut libe oli see alla tulek, eriti geniaalne oli avastada, et olen sinna otsa läinud seeliku, kontsade ja kotiga. Mis küll mu peas sel ajal toimus. Tegime ühed shotid "Mökus", mis olid imehead(Läänemeri oli nimeks) ja muutsid mind ühe hetkega nagu kaineks ja elavaks. Maailm tundus nii selge, mäletan ainult, et seal sees oli absinthi ja vist strohi.. Pole nagu kindel aga järele proovimist väärt. Reedel jätkasin oma pidutsemisega, kuna seekord oli ka põhjus. Need kes teavad seda, need teavad muud pole vajagi :D. Lihtsalt olen nüüd ettevaatlik ja püüan seda rocki staariliku elu pisut tagasi tõmmata.
Unustasin mainida, et see kaks nädalat millal ma ilma arvutita olin, kohtusin ma Mister H.-ga kes oli meil siin pikalt kadunud ja nüüd siis oleks plaan temaga ühel ilusal päeval nt kohvikusse minna juttu rääkida. Seda on muidugi raske minu ja Miss. M-i päevaplaani panna aga üritama ju peab.
Make love!
Hoia kõva!
NB! Kas olete tähele pannud, et need kaks lauset kõrvuti on nii kahtlane kooslus ja kohe võtab muige suule.

Everyone has photographic memory; some just don't have the film.

Pea kaks nädalat ilma arvutita on lausa julm. Ma ei soovitaks seda kellelegi, kellel on palju tööd sellega vaja teha. Esimesed mõtted mis mul pähe lõid olid: Mida paganat ma nüüd teen? Mul pole sõpru.... Nooo.. I am so alone. Imestan, et hulluks ei läinud. Läksin siis sõbranna poole jooma ning vesipiipu tegema. Tegime valgusfotosid, mille nüüd lisasin ka facebooki oma piltidele juurde. Järgmisel päeval pidin õnneks Mister R.-ga kokku saama ja jalutasime tema koju. Kus ta hammustas mu keha üsna laiguliseks. Mu kael oli kõige hullemalt ära näritud. Võiks arvata, et maasikad aga nii kergelt ma ei pääse ju. Viie aeg sain kokku Miss L.-iga ja tema õega ning läksime Pirole istuma ning jooma(masendav).. Istusime sujuvalt vana tuttava venelase Mister S. ja tema tuttavate seltskonna lähedale ning tunni pärast nad tulid meiega vestlema. Esimest korda jõin nii palju, et pidin osa sellest välja oksendama(unustades ära põhjuse, et jõin mingit kanget õllet ja siidrit koos ning ma just ei söö palju ka). Kella kaheteistkümne aeg prantsatasin karja venelastega oma tuppa, millest toanaaber pidi šoki saama. Aamelesin muidugi ühega neist(camoon.. nii palju mehi,, must have :D). Järgmisel päeval muidugi tööle ja hullult hea olekuga. Pärast tööd sain Mister R.-iga kokku ning tulime minu poole teed jooma. Poole päeva peal avastasin, et nii mul kui Mister R.- il pole särke seljas ja toanaaber astus sisse. So...Ta küsis, kas ta peaks lahkuma ning jättis mu terveks päevaks Mister R.-iga. Võiks arvata, et mul on piinlik aga see ju lahe. Mul poleks muidu milleski rääkida. Neljapäev möödus sujuvalt, püüdsin pool päeva magada ja siis leidsin, et toanaaber oli mind jälle üksi jätnud. Nägin kesklinnas Mister R.-i ning hiljem sõnumeerisin, et millega tegeleb.Selle ajaga oli ta suutnud tulla mu ühikasse plakateid panema ning ta tuli üles. Panin riidesse ja läksime linna peale plakateid koos panema. Mõnitasime üksteis(selle vahega, et kui mina mõnitasin, sain näpuga roietesse) ning hiljem tulime ühikasse. Jõime teed, amelesime ja ta astus kodupoole. Reedese päeva püüdsin magada aga koristasin tuba selle asemel ning ootasin laupäeva.

Laupäeval nimelt käisin Mister J. sünnipäeval, kus muidugi jälle jõin pisut(olen alkohoolik). Oli renditud mingisugune maja, koos tünnisaunaga ja saunaga. Majal oli kaks korrust ja võiks arvata, et see oligi rohkem nagu elumaja kui peo panemise ruum. Käisin muidugi tünnisaunas, kus Mister J. tegi mu seljale pisut massaaži ja Mister A. kõdistas mu jalgu, vahepeal muidugi loobiti mingeid tüüpe ka meil sinna sisse aga pöörasin pilgu mujale ning lihtsalt naersin. Hiljem läksin ennast pesema aga üksi ei saa ju kuskile minna. Mister J. tuli järgi ja läksime siis kuiva sauna ja seal ta tegi mu seljale veelkord massaaži, sisse astus Mister A. ning tema tegeles mu jalgadele massaaži tegemisega. Milline luksus :D (kadestage.. kadestage)! Läksin pesema, kuna mu Miss G. -l oli probleeme tekkinud ja pidin nendega tegelema. Selja pesemisel oli muidugi Mister A. väga abivalmis(olin bikiinides), kahjuks ma pidin sama temale vastama ning siis panin jooksu. Leidsin Miss G. kuskil kivipealt, tuli välja, et üks tüüp oli püksid põlvedel ja till töllakil teda vägistada proovinud. Like what the hell! Lohutasin teda, püüdsin hoida mingisugude tüübi käsi endast eemal ja leida ka auto mis viiks tüdruku koju. Õnneks läks kõik hästi ning ainuke mure oli tüüp, kes ei tahtnud mind rahule jätta ning oli koos veel oma raseda tüdrukuga. Edukas. Kui ma lõpuks magama tahtsin minna, siis pidid kolm poissi kaklema minema, kes saab mulle tekki peale panna ning head ööd musi teha. Eino armas.. Vist?! Mister A. tuli järgi ning kadusin voodis mingiks viieks minutiks ja ta oli juba aluspesu väel. Fine..Ma amelesin siis temaga. Mis mul üle jäi(nagu seda oleks peale surutud, pean lihtsalt tunnistama, et olen lipakas). Keset ööd pidin püsti tõusma ja tolle raseda tüdruku omaniku oma sõbranna juurest eemale ajama. Tüüp aga võttsi mult ümbert kinni ja pidin ta trepi poole lükkama ning karjusin lausa, et ta kaoks. Trepil ta küsis, kas ta võib hiljem minu kaissu tulla. Muidugi.. võtan sinu ja su tüdruku endale kaissu ja olen eriline. Fuck you all! Hommikul olin kadunud ning juba tundsin enda peal isa karmi pilku. Õhtul olin teel Tartusse, et lõpuks magada korralikult. Tööle jälle ning uus nädal algas. Arvuti rändas aga ühe tegelase käest teise. Ikka veel ei kõlba kasutada. Teisipäeval sain Mister R.-ga jälle kokku(otsustasin ise talle seekord helistada) vaatasime tema pool kahtlast filmi ja mürasime pisut. Naljakas oli see, et ta hakkas aina tihedamini mind suudlema. Mind häirib see, eriti, kuna ma tean ta tausta pisut. Paras lits mees on temagi, uskuge... Ülejäänud päevad möödusid magamise ja tööga segamini. Neljapäeval sain Mister R.-iga jälle kokku, vaatasime veel ühte kahtlast filmi(ta naudib neid vist) ja pakkus süüa isegi(ma armun tavaliselt meestesse, kes midagi head süüa pakuvad).  Teine Mister R. tuli mulle autoga järgi ning ma kirun siiani, et ma ei võtnud oma julgust kokku ning ei suudelnud teda. Deem... Rohkem ma vast oma mulaga ei tüüta, peale selle, et Mister ERILINE A. tuleb vist mingil ajal siit läbi. Kuidas ma seda saavutasin? Bitch please, if i want something, then i get it!
Make love!
Hoidke kõva ka! (tundub,et see on mulle külge jäänud).

I feel.... nothing

Paku teistele seda lootust ja armastust, mida sa soovid, et sulle pakutakse. Kunagi aga ära jää ootama, et seda ka vastu pakutakse.

Olen tööl koos sinuga ning sa piinad mind pidevalt sellega, et oled mu ümber ning sosistad nilbeid sõnu. Sa surud mind varjatud nurgas vastu seina ning üritad suudelda. See ei õnnestu sul kuna lipsan su kätevahelt välja. Hiljem kohtun sinuda raekojaplatsil ja tahan sulle midagi öelda, kui välja ilmub su kallim. Ma isegi ei teadnud, et sul kallim on ja veel vähem seda, et ta on mu sõbranna. Kuidas sa küll julgesid. Temaga kaasas on ka teine mu tuttav ning jalutame mööda tänavaid ning igakord, kui su kallim ei vaata, sa üritad mind suudelda või katsuda. Tunnen ennast kohutavalt. Olen segaduses ning lõpuks ma lihtsalt lahkun, et omaette olla. Sa küll hüüad mulle järgi aga ma ei kuula. Näen enda ees posti ning mõtlen, et miks mitte strippi tegema hakkata. Kisun enda seljast suurem osa riideid ning alustan tantsuga, tunnen ennast vabana. Kui muusika mu peas vaikib, astun ma edasi kuni jõuan ühikani. Enne lifti astumist näen veel oma toakaaslast, kelle käes ma küsin, kas ta nalja tahab saada. Astume lifti ning vajutan paari nuppu. Läheme algusel ülesse ning siis järsult alla, Vaata numberid oleme maa all korrusel 1331. Uksed avanevad ning ma näen leeke, mis ei põleta mind aga lihtsalt häirivad mind. Vaatan oma toakaaslase poole, kes on muutunud meheks, keda ma pole enne näinud. Vajutan uuetsi nuppe ning me liigume ülesse. Järsku tahab mu kõrvalseisja ukse liikumise peal lahti teha, et näha, mis saab. Lift aga enne peatub ning ma astun sellelt maha. Ma ei tea kus ma olen.

Seda ma nägin unes, pärast seda, kui olin osalenud hommikuvõimlemisel meie ühika ees. Sain selle eest ka tasuta õlle. Kahjuks jõudsin liialt hilja ja jäin särgist ilma. Deem, aga pole hullu, on veel ka ju kevad(kui ma ennast enne pole suutnud aafrikasse smuugeldada).
Veetsin täna üsna üksildase päeva aga polnudki selle vastu, kuna pole just kaua aega saanud niisama olla ja jalutada vastavalt oma kiirusele. Kas tead, me polegi jalutades käest kinni hoidnud. Huvitav, mis me olime ja mis meist saab. Me pole koos, kuid sisemiselt ma tunnen, et meie hinged tahavad koos olla. Pole hullu minuga enam vist, leian, et vb saan niikaua vaadata kuidas mulle teised inimesed istuvad, kuigi... Nad siiski tuletavad mulle meelde sind ja seda, et keegi ei ole nagu sina. Suutsin täna ka õppimisega korralikult tegelema hakkata. Pidevalt teen natuke ja natuke aga täna suutsin suurem osa oma tööst valmis saada, et neljapäevaks see ära saata.
Nägin Mister A. õde jälle, õnneks ta ei olnud enam ehmatunud näoga vaid rohkem nagu kavala näoga ning kuidagi väga kaua vaatas mind. Ma muidu ei peaks seda imelikuks aga üldiselt naised ei jõllita mind nii kaua :D

Vaata inimese silmadesse ja sa näed tema hinge ütlevat midagi.

Siin depressiooni mail on üsna jube olla. Ma ei vinguks üldse, kui ma ei peaks iga päev ühtede ja samade inimeste tujusid üleval hoidma. Miks nad ei taha saada aru, et ka minul on elu ja see pole nii lihtne kui keegi loota võiks. Ah.. mis seal ikka, hakkan loobuma sellest, et keegi püüab natukenegi aru saada, mis toimub minu peas. Miss M. tuletas mulle meelde, et kunagi kutsuti mind Mulli-Mariseks, seda selle pärast, et olin pidevalt oma mõtetes. Ma olen siiani aga seekord nad lihtsalt ei näe enam enda ümber olevat maailma. Oleme kasvanud suuremaks ja meil see mis oli esikohal enne, ei oma enam tähtsust.
Make love!

Try to make it bend

You are the girl with red dress, you are the girl i have dreamed about.

Lootus, see on ainus mis jäänud on. Tunnen, et olen hull, kuna suudan veel pärast nii pikka aega veel loota. Ma ei teagi täpselt mis on see, mis mind lootma paneb. Lamasin eile voodis ja mulle tuli meelde kuidas sa hoidsid mu pead, kui ma kurb olin ja panid mu magama, kui ma väsinud olin. Isegi mäletan su suudlusi, kuigi viimane suudlus sai antud väga kaua aega tagasi. Miks ma tunnen sisimas, et mul on võimalus. Ma olen tulnud ju nii kaugele, milleks nüüd lõpetada. Peaksin ma uskuma saatusesse, et kunagi saab kõik korda ja hetkel lihtsalt on vaja mind piinata, kuna sinuga koos sai veedetud elu parim aeg?Alati on vaja ju mõõna, et inimene ei harjuks õnnega.  Mitte, et ma oleks õnnetu ja üksik aga midagi oleks veel vaja. Üks osa minust sai täidetud nüüd on vaja täita teine pool. See oli täidetud aga sa kadusid, kuna sa pidasid seda enda jaoks parimaks.
Nüüdseks on vaikselt mu roiete piirkond tundetu. Kaks päeva järjestikku näppudega togimist. Lihtsalt hullumeelne ja ma olen jälle nii nõrk ka, et ei suuda vastu hakata. This is Madness! Ühe korra õuduka ajal(mille ta kohe pidi kiusu pärast panema),nii tore on ju toppida näpud roiete vahele, kuna siis ma vähemalt karjataks. I will suck it up. Ma ei kujuta ette kas me kunagi veel kokku peaks saama. Mitte, et ma ei tahaks aga..tulevad pähe mõtted, et ma kujutan ette kedagi teist mult ümbert kinni hoidmas. Minge te  minema mu peast, see oleks nagu mingi sõltuvus. Pole ju raske võtta pähe, et saan siis üle temast kui vaja. Kui ma olen ta korraski unustanud, tuletab ju misti teda meelde. Lase mul ta siis unustada, kui ma ei saa temaga koos olla. Idiot.
Ou ja suurepärane hommik jälle, hakkasin just tegema joogat, kui Mister R. kirjutab msni täiega vahva uudise, millest ma ei või rääkida. Ma tahaks nii väga, kuna camoon. See kelle koha see on, on juba suur üllatus(kuigi juba kahtlesin selles enne).

Ps!Ootan sind igavesti tamme puu all, seljast punane kleit!
Make love!

Faces that you never see

Olin Türil, ning rääkisime vanaisaga juttu, kui pidin kooli minema. Käisin millegipärast Türi kolledžis ning oli just avaaktuse päev, kus osa õpilastest viidi kooliga tutvuma. Saali jäid ainult mõned õpetajad ning mina. Kui sisenesin saali, siis minu seljatagant tuli keegi õpetajatest, kes ütles, et õpilased on kadunud, ning küsis, kas mina tean midagi. Sattusin paanikasse ning jooksin klassist välja kui tuleb teine õpetaja ja ütleb, et leidis osa õpilasi ülesse. Loodsin teda leida sealt aga teda ei olnud. Ma ei mõista mis on juhtunud. Hakkan siis mööda kooli liikuma kui mulle tulevad vastu kaks võõrast õpilast, kelle silma iirised on mustad. Nende pilk on tühi ning nähes mind kutsuvad mind kaasa nendega: " Tule, sa saad õnnelikuks. Lase ennast vabaks ja tunne seda jõudu mida ta pakub." Hirmuga jooksen tagasi saali poole avastades, et saalis on mõned üksikud inimesed ainult ja kõik pööravad oma pilgud minule. Ka neil on silmad muutunud. Astun kaks sammu tagasi  ja põrgan kellegagi kokku, kes surub mu väikesesse ruumi. Nähes sind, olin väga õnnelik, sinuga on kõik korras. Ruum oli pisut hämar ning panin tule põlema, vaatan sind ning ehatan. Ka sina oled muutunud, avastan, et mu ümber on veel kaks inimest, kes võtavad mul kätest kinni ja suruvad voodile. Rabelen nii kuis jaksan, ning suudan isegi ennast vabaks rabeleda. Ründan sind ning surun su maha, hoides su käsi kinni, karjun sulle, et sa sellest välja tuleksid. Puhken nutma ja mind tiritakse su pealt maha aga sa ei tõuse. Sa jääd sinna lamama ning su silmad. Need on muutumas tagasi. Sain sellest jõudu ning lükkan ühe neist pikali surudes kõrile ning karjun jälle, et ta tagasi tuleks. Ka tema pilk on muutumas. Kolmas jookseb abi järele. Võtan sinu ja tolle võõra, ning aitan teid majast välja. Leian vanaaegse auto, loodan, et töötab ning asun sõitma. Kui olen juba jõududnud põldudest ümbritsevale teele siis tunnen kergendust, et kedagi seljataga pole. Mätkan aga, et taevas mu seljataga on oranžikas ning nagu tolmupilv liiguks meie poole. Vajutasin jala gaasile ja sõitsin kuidas jaksasin, pilv aga jõudis lähemale ja lähemale....
Selline siis oli minu öine unenägu, huvitaval kombel ma ei kartnud üldse ning see tundus ka lahe. Eriti meeldis mul valida autosid millega sõita, sest seal valikut oli, ka üks vana lada oli seal aga võtsin enda jaoks tundmatu auto. Plaanisin täna jalutama minna nagu aasta tagasi. Kuulaks muusikat ning tunneks rõõmu sügisest. Kahjuks probleemiks on see kord minu kõrvaklapid mis oleks nagu katki ning ka see, et pean töö jaoks kokkuvõtte tegema.
Sain eile ühelt poisilt kolm roosi, kuigi ma isegi hakkasin karjuma, et ma ei taha roose. Vb oleks tulnudl lihtsalt minema astuda, mitte temaga jamama. Ta küsis milliseid tahan ning ma ei vastanud, ta võttis roosad. Lasin tal need ära osta ning ütlesin siis, et mulle ei meeldi roosa üldse. See oli minust küll õel aga siis järgmine kord kuulab vast kah mida ma ütlen.
Käisin siis ühel heal õhtul ka zavoodis ära. Mingi kari inimesi tuli siia ühikasse ning jõime pisut siin ja siis läksime edasi zavoodi. Seal tuli minu juurde Luua koolist Mister T. kelle kunagi olin tantsima kutsunud aga ta oli ära öelnud. Mõistatuste mees...Rääkisime pisut ning siis ma pöörasin tähelepanu jälle seltskonnale, kellega ma seal olin. Mingil hetkel ootasin ma wc järjekorras ning märkasin tuttavat nägu enda kõrval. Koputasin talle õlale ning küsisin kas ma tean teda. Jõllitasime üksteist päris kaua ning mulle tuli meelde. Ta on Mister A. õde.. Fuuck.. Küsisin siis kas ta teab Mister A.-d ning ta pani käed suule nagu oleks vaimu näinud ning ütles: "Sa oled ju Maris!" Ta nägu oli nagu kohutavalt ära ehmatanud ning ta sosistas midagi oma sõbrannale, mõlemal näod valged nagu oleksin saatan või midagi. Siis nad lähevad minema. Jättes mind sinna vaatama, ning mõtlema: " Mis toimub!" Edasine on juba kahtlane, kuna sattusin paanikasse ning jõin pisut palju. Hommikul märkasin, et üks jors magam ukse ees ja kaks tüdrukut toanaabri voodis, pluss, jõudsin natule aega üleval olla, kui toanaaber sisse tuli. Jeah... Not good for me.
Make love!

Just howling in the shadows

Võtan oma kotist eile ostetud kohukese. Pole just kindel, et oleks geniaalne mõte seda nüüd süüa aga teen seda kindlasti. Maitseb nagu.. Do not care.. Hea igatahes. Hommik just suurepäraselt ei alanud. Ma ei tunne lõhna ja higistan palavikku välja nagu siga. Siiski parem kui eile. Ei mäletagi eilsest eriti midagi. Ahjaa. Tangad :D Nägin ühte mees pagarit kandmas tangasid.
Nii mul oli Pühapäeval meeldiv õhtu Mister R.-iga. Jooksime maaülikooli tagumisel platsil, milline maastik. Olin suremas seal :D Masendav ka võõrale näidata, et ou, mul julmalt kops koos.
Käisin eile siis jalutamas ühe noormehega, kes mitte kuidagi ei tahtnud oma nime öelda. Mulle tuli õhtul meelde, et keegi vist ütles ta nime, kui vastu tuli. Pagan ma pole kindel, mis ta nimi oli. Igatahes ta on meeletult hea huumoriga ja väga otsekohene. Mul pidavat olema mehe hääl. Lõpuks ometi keegi paneb seda tähele ja julgeb öelda ka. Ma teadsin seda.. Jalutasime temaga Ihastesse ja tagasi. Kui koju jõudsin, siis ma pidin jooksma pesema ja siis kohe järgmisele kokkusaamisele minema. Ma ei tea mis mul arus oli kui ma kahe inimesega päevas kokku saan. Tegelikult oli asi ikka selles, et ma ei arvestanud, et esimesega läheb nii kaua. Camoon, kella poole kahest, kuni viis läbi millegagi. Kes viitsib nii kaua minuga juttu vesta. Järgmine kohtumine viis mind siis kinno. Valisin välja filmi Õuduste öö. Peate minema seda vaatama. See oli 3D-s, kas kujutate ette, kuidas võtab 3D õudukas püksid märjaks. Kallutasin paar korda peadki, kuna tundus, nagu veri lendaks näkku. Emotsioonid on laes igatahes. Rääkisime pärast filmist natuke ning tema rääkis oma elust. Suht lahe tegelane on, kahjuks väga hingega töö juures. Pidevalt tööl. Ta üles, et puhkab harva, kuna ei taha lihtsalt. Kui ta rääkis oma palgast, siis jäi mul suu lahti. Ahjaa, Mister M. nägi ka toda tüüpi. Ootas bussijaamas, kui me jalutasime kino poole. Rääkisin pisut ka juttu temaga.
Nii, nüüd veedan siis üsna varajast reede hommiku tundi. Esimese asjana ma logisin sisse flirticusse. Pole just normaalne avastada sealt 82 teadet. Nagu wtf??!!! Kui vaatasin millega tegu oli siis sain aru. Mingi tüüp on stalker ja pani iga jutu, mis mul profiili peal on lemmikuks. Jeah...ma arvan, et ma ei kirjuta ta kirjale vastu.. Hirmutav.
Tänane päev plaan on õnneks tühi ja saab keskenduda õppimisele. Ja lihtsalt lesimisele(haigus murrab uuesti maad), õhtul pean aga minema zavoodi või kuhugi. Super. Pidin ma mainima, et pole seal käinud, nüüd mind sunnitakse sinna minema. Pean peast viskama kõik mõtted, et mulle öeldi, et see on urgas..
Make Love!

I will see you again some day and you will be the one who cant live without me!
 

He never says goodbye, but what we did plays in my mind

Üks mu hea sõbranna ütles: " Kas sa ise mitte samasugune polnud? Kord tahtsid ja kord ei tahtnud..." Jah, järjekordselt olen aru saanud, et ma ise käitusin samamoodi ja nüüd lihtsalt saan tunda karma jäänuseid. Vb selle pärast ma polegi päris hullumajas :D

Kui mu käed libisevad üle klaviatuuri, siis mul on tunne, nagu nad oleksid vanainimese omad. Kes meist üldse pani paika selle, et kui vana on vana. Igaühe keha on erinev ja kõik ei kannatagi 30-seks elamist. Mitte, et ma nüüd väga vana oleks aga kui ma hetkel mõtlen sündmuste peale, mis mu elus on juhtunud, siis saan aru, et elu on liialt kiiresti läinud. Tuleb elada! Sõitsin pimedas rattaga koju ning kuulsin pidevalt midagi sahistamas tee ääres olevates põõsastes. Tean, et see oli tuul aga mina arvan, et see oli midagi muud. See oli mu saatus. Ta ütles mulle taas selgelt, et elu on elamiseks, mitte raiskamiseks. Mina ei kuula siiani, vaid põgenen.
Kas märkasite täna öösel, kui selge oli taevas ja kui kaunid paistsid tähed. Huvitav, kas sa ka märkasid ja vb isegi mõtlesid minust. Unistused, kas need pole mitte need. mis peaksid täide minema, mis ka ei maksaks. Nu need ei lähe, kui sa ei looda pidevalt. See kõlab lollusena.. Lootus... mida see annab. Räägin teile jutu ühest jaapanlasest, pärast tuumapommi rünnakut nende linnale. Nägin seda history pealt ja see jäi lihtsalt meelde. Tegemist oli II maailmasõjaga ning miljenid inimesed hukkusid kui USA viskas kaks pommi Jaapanile. Siiski oli ellujäänuid ja üks neist oli tema. Ta oli teadvusetta ning ta korjati ülesse mööduvate inimeste poolt ning viidi kogunemis kohta, seal aga polnud arsti abi, ning naisel oli seda väga vaja. Ükski rong kahjuks linna sisse ei tulnud ja järgmine rongijaam oli kaugel. Hetkeks kõhelnud ja mõelnud, et midagi pole kaotada roomas naine mööda rööpaid edasi. Kõndida ta ei saanud, kuna jalad olid vigastatud. Ta roomas päevi, kaotades vahepeal teadvuse aga siiski ta jõudis kohale ning sai abi, mida ta vajas. Tema ise oligi see inimene, kes seda lugu veel rääkis.
Kas lootus teeb siis inimesed rumalaks või on asi hoopis vastupidine. Mina igatahes ei lõpeta lootmist, olen olnud liialt sageli oma unistuse lähedal, et nüüd alla anda.
Ps! Mu ema naaber nägi mu kassi aga ta ei saanud teda kinni püüda. Vähemalt ta on elus :D Tänan!

Make Love!

If you need me look into your heart

Olin teisipäevast kuni laupäevani Pärnus. Lubasin endale olla netita kogu selle aja. Kahjuks ma murdsin seda kui käisin paar korda postkasti kontrollimas. Uskuge, kui ma poleks seda teinud oleksin ma Pühapäeval nutnud silmad peast välja. Lihtsalt nii palju kirju... Mõtetuid aga siiski, milleks üldse tutvuda uute meestega, kui ma ei salli neid nagunii. Tegin üle pika aja kooki. Mõnus biskviidi, kohupiima pasta, vahukoore ja puuviljadega kook. Teile oleks see meeldinud, see oli mõnusalt mahlane, eriti tänu virsiku kompotiga (tahtsin ananassi aga see hea asendus). Naljakas lugu sellega. Kui ma üksinda kooki tegin märkasin kiivit lõigates, et kiivi südamik moodustab südame. Siis tuli mulle ka meelde, miks ma interneti ei tahtnud tulla. Tuli meelde mille eest ma põgenen ja ei taha seda lahendada. Valetan, ma tahan lahendust aga olen väsinud. Püüan unustada aga ma ei tea kas asi on minus, kuna igakord kui tunnen, et asi on unustatud vupsab välja midagi, mis meenutab mulle teda. Võtame kasvõi tänase päeva. Lihtsalt surfan jälle deviantartis ja vaatan pilte kui minu ette tuleb tribali tatoo, mis on nii tuttav mulle. Siis lõi mulle pähe, see on temal. Kas see on saatuse õrritamine, et ma iial ei unustaks teda, isegi kui väga tahan.
Mina aga hakkasin täna vastu ja selle asemel, et sellest endast välja minna ma hakkasin maalima. Suutsin ennast kaheks tunniks kaotada maailma kus mina otsustan mida teen. Ainult minu käsi juhib pintslit ja see mis pildile tuleb on ainult minu otsustada. Kui pilt ei meeldi mulle siis kas parandan seda või viskan üldse ära. Pole probleeme ja pole tujutsemist. See on lihtsalt pilt.

Make Love!

I am hideing what i am feeling

Veetsin suurepärase nädalavahetuse koos oma perega. Noorem vend küll jäi koju, kuna oli haige aga muidu oli lahe ka hiljem, kodus. Käisime siis nimelt kartuleid võtmas. Siiani lihased valutavad :D. Loopisime isegi üksteist vahel seemnekartulitega ja kuna ma olen selline naljahammas, siis suutsin isa peaaegu nutma panna, kuna olin nii naljakas. Ülimalt super tunne, kui suudad seda. Nali sisaldas seda, et mu ema tagumik oli mullaga koos ja pidevalt tiirutasid tema tagumiku juures kärbsed ja ma tegin märkuse selle kohta. Muidugi järjekordselt pärisid nad mult, et mida ma seal sõbranna juures tarbisin(vihje, ma polnud öid kodus veetnud :P). Kahjuks/õnneks, olin kaine, igasmõttes. Muidugi olen vanematelt pärinud, et kas nad tõmbasid enne minu sündi midagi sisse.. Siiani vastus on ei. Õhtul tahtsin meie transpordi pakkuja maha lüüa. Sai just load aga tegi neid vigu mida mina tegin esimestel sõitudel. Kuidas kurat ta load sai ja mina ei saa. Lollus, puhas lollus. Palvetasin isegi vist, kui autos istusin. Tundub, et see mõjus, kuna olen elus ja õnnetsut ei juhtunud(mitte,m et palju oleks puudu jäänud). Nüüd kus terve pere joriseb, et kondid ja lihased haiged on eriti tore. Minul on nt valus seista aga istuda on veelgi valusam. Olen veel ainuke, kelle selg ei valuta- tänan sind seljalihatse treenimise eest.

Lesin voodis aga und ei leia juba tunde. Pidev vähklemine ja enese pööramine. Kui lõpuks olen valinud ühe asendi kuulen nagu keegi sosistaks midagi. Sosin on aga nii vaikne, et ma ei kuule mida see ütleb. Tõusen voodilt ja ei näe kedagi enda ümber. Liigun siis sosina poole, kes midagi pidevalt kordab. Sosin juhatab mind laua ääres oleva peeglini. Jään seda vaatama, sisemiselt kohutavas hirmus. Mitte, midagi. Sosinat pole enam. Seljatagant tulevad käed ja üks neist surub mu suule ja teine hoiab mult ümbert kinni. Peeglist ilmuvad teised käepaarid ja hakkavad liikuma mööda mu keha ülesse ja alla. Hirm tahab võimust võtta aga siiski on see meeldiv. Kas ma peaksin ennast naudingul laskma viia või hakkama vastu? Hakkan ikkagi vastu ja rabelen kuidas jaksan. Haare on aga nii tugev, et ei suuda sellest läbi murda. Mõne aja pärast ilmub peeglisse kellegi nägu, mis hakkab vaikselt minu poole liikuma, kuniks on juba päris minu näo vastas. Käsi  mu suu eest eemaldub ning ta valmistub suudluseks... Järgmisel hetkel tõusen voodist higisena ja avastan, et olen kogu selle aja maganud. Tunnen pisut pettununa aga samas ka õnnelikuna. Astun igaksjuhuks peegli juurde, et kontrollida, kas seal pole kedagi ning vastu vaatab minu enese nägu. Uni.. Kõigest uni. Märkan aga, et peeglil on kellegi huulejäljed peal. Võtan rätiku, et seda pühkida, kui mu seljataha ilmub tume kogu. Vaatan kiiresti enda seljataha aga pole kedagi. Kui vaatan uuesti peeglit, siis pole ka seal kedagi. Tore, nüüd mul on ka veel luulud. Heidan voodisse ja püüan uuesti magama jääda. Siiski.. Olen vist pettunud. Ma ei suuda teda enam oma peast viia. Võtan endalt ümbert kinni, kuid käed kohtuvad kellegi teise kätega. Seekord ma  ei ehmatanud.. Lihtsalt lamasin ja uinusin sügavalt.
Make Love!

So hard to choose between the pleasure and the pain

Mulle hakkab isegi vaikselt meeldima, kui inimesed mu ilu naudivad (mitte, et ma peaks ennast nüüd kaunitariks). Kui ma esmaspäeval Tartusse jõudsin siis üks poiss ootas minu pingi juures niikaua kuni olin oma asjad kokku korjanud ja tema ette astunud. Milline viisakus. Tal oli aega minna minust mööda, kuna ma ei blokeerinud teed ka aga ta valis võimaluse olla viisakas. Hea oli muidugi see, et meil mõlemal oli bussis tekkinud sama vajadus- taskurätt. Ta oli sama solvunud nagu mina, kui me ei leidnud ühte üksikut pakki poest. Tahtsin talle pakkuda siis, et ostan suure paki ja annan talle ka aga ta juba läks minema. Üsna kenake oli ka(mida.. ma arvan, et mees on kena.. mis mul viga on).
Käisin siin paar päeva vana tuttava juures joomas ja juttu rääkimas. Lahe oli üle pika aja jälle tutvust sobitada. Viimati olime üksteist näinud siis kui ma Säreveres elasin ,ehk siis, kui olin vast 8-9 aastane. Imelik, et me mälemad veel üksteist mäletame. Suhtumine on tal nende aastatega muutunud aga muidu ikka sama lahe pliks.
Mulle tuleb palju kirju poistelt, eriti pärast seda kui ma liitusin selle tutvumissaidiga, mida ma pole siiani kustutanud millegipärast. Olen üsna õnnelik juba aga miski oleks nagu puudu. Teadsin juba alguses, et kui ma pühendan ennast ainult tüdrukutele, siis on midagi jääb puudu. Selline mehine mühaklik käitumine. Igatsen seda pisut. Vb seda käitumist aga vb hoopis midagi muud. Täna tuli vist kuus kirja erinevatelt meestelt ja pidev kirjutamine, kuna ega nad koledad välja ei näinud  ja päris meeldivad olid ka.  Mulle vist pakub rõõmu see, et on oodata kirju.  Tegelikult, kui keegi näeks mu sisse siis ta saaks aru, et ma ei oota kirju erinevalt inimestelt, ootan ühte kirja ühelt inimeselt. See ajab mu hulluks, kuna siin pole midagi oodata. Me oleme nähtamatud sõbrad aga mida siis veel oodata, et kirjutab sulle ning ütleb lõpuks miks ta sind julmaks inimeseks peab ja mida sa teinud oled selleks.  Seda juhtub ainult raamatutes või mõnes muinasjutus, selle pärast püüangi keskenduda kõigile teistele. Süda aga karjub appi ja nimetab mind juhmakaks, et mitte midagi ei tea peale enese vihkamise. Tahan kiskuda ennast lahti sellest süütundest, kuigi süütundeks pole ju põhjust. Näen sind tegutsemas internetis tahtmatult ja tahaks lihtsalt sulle näkku karjuda räägi minuga! Mida ma tegin!..... Palun... Piisab tegelikult juba sellest, et sa mu peas tegutsed nüüd oled mu silmade ees ka. Juhmakas.. Olen juhmakas!

Hoia mind hellalt, ära lase mul kukkuda. Igatsen su häält ja kohatut käitumist. Su ilusaid heledaid silmi, mis piilusid mind su tumeda tuka tagant. Tahan tunda su kätt oma õlal või seljal, mis näitab, et toetad mind. Vajan sinu kallistust ja hingeõhu soojust ning kõige rohkem vajan su....Suudlusi. Kõike seda ma ei unusta kunagi, tapke mind enne aga unustasmist ei saa nõuda.
Make love!

Pack up these pieces of me

Ootan midagi, et juhtuks. Ootan mingisugust märguannet, et tegutseda. Liigun pidevalt edasi aga tunnen siiski, et seisan paigal. Oskaks ma ise siis midagi teha aga ei...Tahan midagi uut oma südamesse aga igatsen siiani ka vana. Näen meid puzlena, kus me kunagi hoidsime käest kinni aga kuna seda puzlet sai pidevalt kokku pandud, siis on üks jupp puudu. Jupp, mis oleks ühendanud meie käed. Otsisin seda meeleheitlikult aga, kuna kui otsida siis ei leia kunagi seda mida vaja. Kui aga oodata siis võib kõik ise välja ilmuda. Siiski on võimalus, et seda ei juhtu kunagi, kuna saatus võis soovida teisiti. Vb kaovad aastate möödudes kõik jupid ja osa neist nagunii visatakse tahtlikult ära.
Veetsin nädalavahetuse Leho järve ääres kala püüdes. Sain mõned ka aga siiski liialt väikest mõõtu ning viskasin nad tagasi. Kahju hakkas pealegi. Alguses olime Miss K. , tema lapse ning mehega, kuni tulid matkalised. Nende teekond hakkas Taevaskojast ja lõppes seal. Pidavat olema igaaastane rännak, mille sees alati läbitakse 20 km. Üldiselt jala aga on ka allaandjaid. Suurem osa seltskonnast tundus nagu kohale ikka voolavat. Nägin seal ka Miss H.-d kelle juures siin augusti lõpus ööbisin, teda oldi sinna kutsutud, et õpetaks teistele tantsimist. Eks siis nad kepsutasid ka, kutsuti ka mind aga tänan oma põit ja käes olevat tamburiini, tänu nendele sain sellest osast põgeneda. Muidugi ka lauldi ning jagati oma teekonna kogemusi. Panin mõtlema, et kas minagi võiks selles järgmine aasta osaleda. Hommikul ärkasin väsinuna, kuna pidin terve öö enda pealt ühe tüübi kätt ära viskama. Siiski möödusid kaks päeva murede vabalt. ei mõelnud peaaegu milleski mis oleks väljaspool toimunud. Sain isegi ühe tüübi numrbi aga see oli rohkem selle eesmärgiga, et lähen koori laulma üle pika aja. Ei oska küll laulda aga see-eest arvan, et kooris viibimine aitab natuke. Pealegi, uued tutvused on ka ju teretulnud ;)
Käisin juuksoris ja kahjuks ka vast viimast korda. Tahtsin rohelist salku aga mitte mingit tolku polnud. See jäi nii hele, et polegi midagi aru saada. Vaidlesin küll juuksuriga aga andsin alla, maksin summa, mis oli tohutu ning jooksin bussile, et lõpuks nö koju tulla. Siin aga ootas minu lapsik isa, kes tuletas veelgi meelde, et probleeme ei saa edasi lükata, nad ainult muutuvad suuremakas. Raha-miks me muudame selle enda jaoks nii tähtsaks.
 Sind ümbritsesid tuhanded klaasikillud aga siiski ma tulin ja kohtusin sinuga. Märkasin sind alles siis, kui sa olid minust tüki lõiganud ning selle ribadeks tõmmanud, Sa jagasid minuga oma arme ja muresid ning hakkasin sind usaldama, kuid kui lasin su ligi sa muutusid ja lükkasid klaasitükid mu naha alla.  Kaugenesin  ja valu läks tugevamaks, kui lähenesin, sa viisid osa valust minema, kuid jätsid midagi meenutuseks. Tahan alla anda aga valu on liialt tugev, samas ma mõistan, millest tekkisid sinu armid. Osa neist klaasikildudest kuulu sulle...
Make love!

Had enough

Paavst.. Ma nägin jälle paavsti unes. Lehvitas mulle ja puha.  Suurepärane, see tähendab seda, et ma üritan käituda enda suhtes pühalikult. Ojaa.. I am in hell. Tunnen, kuidas saatus pidevalt mind mõnitab ja õrritab. Olla ilma meheta nii kaua on lihtsalt super. Tunnen ennast jube lipakana kui ainult korra juba mõtlen mõne tüübiga magamisest. Ma ei taha kellegagi voodit jagada aga igatsen sooja keha oma kõrval ja kellegi pidevat pilku, mis räägib, et olen talle kallis. Olen muutumas lootusetult romantikuks, kuid samas ma olen pettunud paljudes meestes. Tunnen ennast naisena, kes toob kõigis välja varjatud poole, kas siis hea või halva. Püüan mõista mehi aga mida rohkem ma neid tundma õpin seda rohkem ma saan aru, et selliseid, kes oleks naise nimel valmis loobuma teistest naistest on ikka vähe.
Valu mu südames on kohutav, see on nüüd väiksem, kui tean, et sa pole enam nii kaugel. Ma näen vaeva, olen valmis kannatama palju vaja aga ma ei taha loobuda sinust. Nähes muud maailma ma mõistan, ükskõik kui jube sa ka ei tundu, oled sa siiski etem, kui kõik keda kohanud olen. Miks teised seda aru ei saa. Miks te ei saa aru, et miksi ei muutu mehe mõtlemises, mitte kunagi... Sa võid saada endale kallima aga salaja piiluvad nad kedagi teist. Me ei saa sinna midagi parata. Peame lihtsalt andma neile pisut vabadust ja tunde, et nad ei saa kedagi paremat kui sina oled.

Ps! Võtke ära mu teadmised ja kogemused. Õppige elades ja pettuge samamoodi.
Make love!

If i stay i could kill you

Olen siis nädalakese koolis käinud. Siiani nagu kurtmist pole aga kunagi ei või teada, mis põrgu veel edasi tuleb. Suutsin ennast vist isegi ühikasse sebida ja töökoht ei tundu ka kaugel olevat. Loodame siis, et saan mõlemat.
Kohtusin siin pühapäeval pärast Mister M. juures arvuti mänge mängimast ühe laheda tüübiga. Tuli pargis minu juurde ja hakkas juttu puhuma, küsis kallistust ka ja ma polnud vastu. Ülimalt lahe. Helistas muidugi siin vahepeal liialt tihti ja nüüd kutsus mind korra isegi tibukeseks aga loodan, et seda ei kordu enam. Mulle tõesti ei meeldi hellitusnimed, juhuslikult kui seda ei tee inimene kelle poolt ma tahan hellitusnime. Pm inimese poolt, kellel on õigus mind omada. Selle asemel, et tühja loba ajada kirjutan teile midagi mida ma netist leidsin ja mõtlesin eiega jagada :D.

17 tähtsat teadmist elu kohta:

1.Kunagi ära anna alla kellegi pärast; imesid juhtub iga päev

2.Ole julge, isegi kui sa pole, teeskle, et oled. Keegi nagunii ei tee vahet

3.Mõtle suurelt ja väärtusta väikeseid naudinguid.

4.Õpi kuulama, võimalused võivad nähtamatult tulla

5.Ära kunagi käsi kellegil lootusest loobuda. Mõnikord see on ainus, mis on neile jäänud

6. Jahi suurepärast mitte täiuslikkust

7.Ära raiska aega mineviku üle masetsedes, vaid õpi sellest ja ela edasi.

8. Kui keegi kallistab sind, las tema olla esimene kes lahti laseb

9.Ära lõika midagi mida saab lahti siduda

10. Ära eelda, et elu on õiglane

11. Võimalused tulevad neile, kes tegutsevad enne

12.Ära ealeski raiska võimalust öelda inimesele, et armastad teda

13. Meenuta, et keegi ei läbi raskusi üksi. Pane tähele ja tunnusta neid, kes sind aitavad

14.Iial ära alahinda head sõna või tegu

15. Naera palju. Hea huumor ravib paljudest elu haigustest

16. Ära maga maha võimalust nautida olevikku, kui keskendud tulevikule

17. Pane tähele suuri probleeme. Nad tavaliselt näitavad teed uutele võimalustele

 See on minupoolt kõik, elage õnnelikult ja ärge tehke midagi mida mina ei teeks (see saaks naljakas olema).
Make love!

You’re eyes getting blurry; still I’m cryin’ your name.

Kujuta kuidas jalutad mööda metsateed ja järsku tuleb pime ja tihe mets. Mitte keegi, ega miski ei näita sulle teed sealt läbi. Kuuled pidevat sosistamist ja vahel ka mõnda tõuget, kuid siiski ei näe sa midagi. Tunned, kuidas jaks on otsa saamas ning just enne seda, kui oled alla andmas, näed sa väikest valgusekiirt tulemas läbi puude ja tahad joosta selleni aga miski hoiab sind tagasi. Lükkad sõrmed maasse ning tirid ennast lähemale ja lähemale kiirele. Tunned juba seda soojust millest kiir kumab ning järsku.. Keegi enam ei hoia sind ning sa oled valguse käes, vaatad korra veel tagasi, et näha, kes sind tagasi hoidis.. See oled sina ise. Astud edasi ja näed enda ees mäge, mäe peal on aga puu. Sa pead sinna puuni jõudma, maksku mis maksab.  Tugev tuul puhub sulle vastu, kuniks sa pead juba roomama. Oled üleni pisikeste haavadega kaetud, kuna said metsas nii mõnegi valusa löögi. Avastad järsku, et terve tee on täis madusid ja prussakaid. Nad on su näole nii lähedal ja nii mõnigi madu üritab sind salvata. Mõnel neist ka õnnestub aga sa ei jäta oma teekonda. Sa roomad ja jõuad lõpuks mäe tippu. Sa võtad viimase jõu kokku, et püsti tõusta. Puu on su ees ja kiirgab salapärast aurat. Tunned, kuidas see muudab mu seest kõik soojaks ja rahulolu saabub. Astud veel paar sammu ja toetad oma käe vastu puu tüve...Sinu soov saab täidetud!
Oled tagasi paksu ja pimeda metsa ees, aga seekord ei ole sa üksi. Seekord aitad sa oma armastusel saada üks soov.
Make love!

So why try to ignore him, make it a dirt on the floor!

Kabuum. Tallinnast tagasi ja ootan juba kooli(tegelt ka, ma kohtun jälle uute inimestega. See on isegi hakanud mulle meeldimad. Inimesed..). Käisin siis Vabaduse laulu vaatamas, ei oskagi komenteerida, Kerli, seal oli Kerli. Ta on päris elus veelgi ilusam(Fuck ma unustasin Miss A-ga kokku saada). Ema oli seal suht, purjus ja ma vist panin ta nutma, aga jah, ma olen ju selline ideaalne laps. Ma ei kohe ei tea mida enda vanematega peale hakkan, ma hakkan arvama, et nad on kohutavalt murtud seesmiselt. Mitte, et mul endal nüüd silmast pisarad hakkaks jooksma aga.. lähme edasi. Hingasin esimest korda heeliumi sisse, nii armas hääl oli mul.. Ma oleks nagu väike laps, kes sai mänguasja. Hhihiihih :D
Veel mõned päevad ja siis ma kustutan oma konto flirticust, ma tõesti ei viitsi tegeleda selliste, imelike inimestega. Mulle piisab endast ja teist. Olen nüüd paar tundi nö kodus viibinud ja kuulan barbie muusikat. Mitte otseses mõttes aga minu jaosk on see selline beibede muusika. No kamoon, kes kuulaks britneyt tunde järjest(nagu selgub, siis mina juba olen seda suutnud ja ilma oksendamata). Õnneks aitab bass kaasa ja teadmine, et keegi ei taha minuga enam siin kandis juttu teha, kuna paska kuulan, on lihtsalt super. Mul on veidike siiber meestest. Sorry aga suurem osa võiks bussi alla hüpata. Eriti need, kes kardavad asju näkku öelda või teevad seda siis, kui on tõsiselt purjus. Heelp! Muidugi mõne purjus noormehe juttu kuulaks heameelega, aga mitte seda osa, kui nad kiidavad sind taevani. Ma arvan, et tean niigi, kui ilus ja tore ma olen(tõsiselt kahtlen). Ja eriti moss moss on mu tuju siis, kui tean, et soovin ühte meest ja saan kümme teist. Mis värk sellega on, mul on tunne, et minu kaitseingel teeb suur nalja minuga. Tahaks mängida rollimängu, kurat, et pole siiani leidnud inimest kellega seda teha:
Minu poole sammub tume kogu, kes ütleb karmi häälega: "Näoga seina poole, käed sinale ja jalad harki!" Mida ma nüüd küll tegin, tuleb mulle mõttesse... "Selline tüdruk ei tohiks siinkandis nuhkida, ma ei salli, kui minu teritooriumile tullakse. Oled üks halb türduk kas pole!" Tema käed liiguvad samal ajal mööda mu keha ja ta võtab alguses ühe mu käe ja siis teise ja paneb nad raudu. Keerab mu seljaga vastu seina ja vaatab mulle silma. Kirglik suudlus ja hullumeelne käperdamine. Tunnen nagu olen võimetu midagi tegema. Tahaks teda ära lükata aga samas tahaks, et ta katsuks mind veel. Ma ei saa aru mis toimub. Juba ta rebib mu pluusi nööpe eest lahti ja käed püüavad haarata mu rindu. Saan korraks kontrolli tagasi ja astun talle varbale ja kasutan juhust ning pistan jooksu. Kahjuks ei saa kaugele, kui ta juba võtab mu ümbert kinni ja paiskab rohule. Ta võtab ühe käeraua lahti ja paneb käerauad uuesti kinni, kui kõed on ette toonud. Ta libistab ennast minu ka käeraudade vahele ja nüüd on ka minul võimalus teda katsuda. Kirehoos rebin ta riided ja olen valmis ennast tema omaks kuulutama....
Ma peaks vähem mõtlema fantaasiate peale, me teame ju kõiki vast, et olen eriti valiv inimeeste suhtes ja praegune tüdruk, keda ma üritan sebida ei tundu rollimängude poolt. Ta on selline armas ja süütuke. Meestega on aga see, et ma ei näe ennast eriti mitte kellegagi sellist olukorda läbi viimas. Tegelikult, usun, et kui keegi pakuks siis ma kindlasti mõtleks sellele. Niiet esimesed julged.. tulge ennast pakkuma :P Kõlab ikka hullult meeleheitel.
Make love!

I learned to live, half alive

Who do you think you are?
Runnin' 'round leaving scars
Collecting your jar of hearts
And tearing love apart
You're gonna catch a cold
From the ice inside your soul
So don't come back for me
Who do you think you are?
Sõnad laulust, mis mulle täna saadeti.  Selline kurbus tuli minu juurde tagasi, et oleksin peaegu nutma puhkenud. Soovin nii väga, et mul oleks jõudu ja julgust sulle helistada, kasvõi selleks, et sa mulle halvasti ütleksid. Piisab su häälest. Ausaltöeldes ma ei kujutanud ennast kunagi ette nii, et peaksin mõne mehe peale nii palju mõtlema. Ma ei taha mõelda aga igakord, kui keegi minuga flirdib või meenutab välimuselt natukenegi sind.. see ajab närvi. Olen maruvihane, kurb ja segaduses. Võimalik, et ma poleks sellises seisundis, kui ta poleks käitunud nii kaheti. Kui ta oleks algusest peale jäänud selle juurde, et peaksin ta rahule jätma, oleks kõik korras. Ma pidasin vastu, ideaalselt. Mida päevad edasi seda rohkem mulle tundub, et see mure sööb mind. Mida ma küll ootan. Tean, et asja hullemaks teha ei saa aga ei suuda temaga ka ühendust võtta. Pealegi... Nüüdseks ta peaks olema mind juba unustanud ja mina olen ainus veel, kes on selline tont ja ei suuda leppida paratamatusega. Mida kuradit ma siis teen?  Miks ma sellest aru ei saa? Kas ma ei saa siis aru, et tal on kõigist suva ja on alati olnud.
Tahan surra.....
Make love!

I could fuck a unicorn and feel no shame!

Avastus, mulle meeldivad müütilised tegelased nagu nt ükssarv. Ah ,kuidas ma tahaks üks neist olla ja kepsutada üle vikerkaare. Kunagi tahtsin ka härjapõlvlane olla ja siis oleks ma pidanud valvama kullapotti vikerkaare all. Seal all ei ole just hea vaade ja otsustasin ennast vabamalt tunda, mulle ei meeldi eriti tööd teha ja kepsutamine on ikka asjalikum. Pealegi on üksarv ülimalt cool ja ilus. Härjapõlvlased on pealegi natuke väikesed. Nad meeldivad mulle ikka, nagu ka trollid aga esikohal on hetkel ükssarv. Tegin isegi facebookis testi, et olen ideaalne üksarv: Fuck you all! I am a unicorn!

Käisin laupäeval Türi vahupeol, ja ma ei olnudki nii üksi nagu ma arvasin. Ruth oli ka seal ja minule küll meeldis, kuigi ta arvas, et olen pisut sõge. Tirisin teda pidevalt igalepoole ja lõpetasime ülimärjana( ps! poisid vahuga ja ilma t-särgita on nii mõnusalt libedad.mmmm). No sain suht kiiresti endale mingi tüübi ka aga käskisin tal uus naine ostida :D I am so cool. Avastasin, et paljud noored nolgid, kes seal olid ei oska tantsidagi. Hullu pole, kardan, et nii mina kui nemad olid liialt palju joonud(märkus endale, hoia sellest kollasest kraamist eemale). See pilt muide on minust umbes siis, kui koju jõudsin. Pole isegi kindel, kuidas ma koju sain. Mul käib alt uks lukus ja olin selle imekombel lahti isegi saanud.  Enne kui magama läksin, tuli mul plaan vaadata veidike porri, kuid kustusin enne ära kui arvuti avada jõudsin. Siiani ei tea, mis eesmärgiga ma seda vaadata tahtsin :P Isa oli järgmisel õhtul hea küsimusega platsis(ma suht magasin terve päeva maha, hullult halb oli), küsis kas ma tean, mis kell ma koju jõudsin ja siis vastas ise, et ma nagunii ei mäleta. Hea tegelikult, et üksi olin kodus sellel ööl, kuna oleks üsna piinlik olnud isa ja venna ees. Joon harva aga kui hea jook on siis suudan ennast suht segaseks juua. Ja ma kiidan ennast. Tuli koju vast üksinda ja ma ei sebinud endale ühtegi voodikaaslast, kuigi tegelikult olin hullult valmis igaühte võtma. Olen juba kindel endas, et isegi purjus peaga ma valin inimesi ikka korralikult. See on vist minu enesekindlus, et saan keda tahan ja olgu kasvõi modell(jube lipaka tunne tuli hetkeks).Oleme naised ja me väärime parimat!
Ps! Sometimes i want to say fuck it and just leave...
Make love!

You're always somewhere else

Kohtan sind pargis, kui jalutan kodu poole ja otsustasime, et räägime vanadest aegadest. Su jutt on õpetlik ja asjalik ning saan aru, mis on minu elust puudu. Inimene, kes suudaks mind mõista ja õnnelikuks teha. Naudin sinuga tervet päeva ning möödume Mister T-st ning ta räägib mulle kõva häälega midagi, kuid ma ei saa aru, mida ta tahab öelda ning ütlen sulle, et ära pööra sellele tähelepanu. Jõuame sillani, enne kui saame selle ületatud sa hüppad üle ääre ja ma ehmun ning vaatan, kuhu sa kadusid. Näen sind langemas ja sa ei plaanigi peatuda, käsin sul ennast päästa, kuna hoolin sinust ja sa võtad kinni nöörist, mis toob sind silla ääre juurde. Kogu selle aja toetan ma oma pead silla äärele ja jälgin sind. Sa hakkad mulle meeldima, isegi väga. Tuled sillale ja ma jalutame minu poole. Hetkeks mulle jääb mulje, et sa tahad põgeneda ja ma tahaks sind takistada aga lasen sul minna tualeti, kui sa küsid. Teadsin sisemusest, et sa kaod pärast seda. Kadunud sa olidki.

Nägin seda unenägu mõned päevad tagasi, sellele järgnes veel unenägu, kus nägin oma vana klassivenda Mister R.-i. Kaks päeva järjest unenäod poistest, kes on mulle veiduke huvi pakkunud. Igaüks andis mulle nõu. Kahjuks ei mäleta enam mida nad tahtsid öelda aga vist näitasid vigu mida ma peaksin vältima.
Sain paar päeva tagasi ka herilase käest nõelata. Siiani punane ja sügeleb. Ma ei mäleta, et oleks kunagi nii kaua sellega jamanud.  Täna tahtsi üks silma peale ka lennata. Õnneks mul on kiired reaktsioonid, pääsesin koledast näost :D Kuulasin täna mõnusat lugu, mis pani mõtlema. Miks meile tuleva mõned inimesed meelde siis kui nad on juba läinud ja siis ka ei pruugi me midagi teha. Elu on lühike, teeme siis kõike mis meie võimuses, et kõik saaksid elada, mitte ainult üks. Soovin, et näeksite elu läbi mu silmade. Kui kõik kurb ära võtta, siis võib näha ilusat päikest, mis muudab maailma värviliseks.

A penny for my thoughts, oh no, I'll sell them for a dollar
They're worth so much more after I'm a goner
And maybe then you'll hear the words I been singin'
Funny when you're dead how people start listenin'

If I die young, bury me in satin
Lay me down on a, bed of roses
Sink me in the river, at dawn
Send me away with the words of a love song

Ps! Tean, et mulle on siin keegi loodudaga on on pidevalt kuskil mujal. Niiet tasub oo

There is no happy ending

Tunnen, ennast isegi hästi juba. Sain sisse uude kooli ja olen kuidagi rõõmus vist. Pole kindel, mis minu sees toimub, kuna mu tunded ja emotsioonid on ammu kahtlased ja ei tea pea kunagi kuidas ennast tunda. Muidugi tekitas sellise sooja tunde miss E. mu sees, kui küsisin, kas võin mõned ööd kuus tema pool ööbida, siis ta oli pärast läbirääkimisi oma mehega nõus. Milline joovastav tunne see läbis mind, tundsin, et on olemas keegi, kes on nõus mind taluma ja mind abistama, ilma, et päriks, millal ma ära lähen...Tunnen rõõmu..
Sõitsin eile motika tagaistmel ühe mehega Vändrasse. OJEE. See tuul, mis sahises ja putukad kes vastu kiivirit surnuks plahvatasid, tekitasid minus hea tunde. Muidugi oli veel parem kiirendus teistets autodest mööda minemisel ja siis kui ta kurvis alla kaldus. Tundsin, kuidas oleks nagu asfaldit katsuda. Te peate seda kogema, on mida tahta.
Olin Vändras Miss H juures ainult mõnda aega ja siis läksime Miss R-i ja Miss K-ga sauna, mis oli mõnus, kuigi liialt palju pidin tegelema lastega. Eino poleks vastu nendega tegelemisel aga oma sugulased(nagu Miss H ütles) või enda laps on ikka kuidagi etem. Mitte, et ma tahaks lapsi veel aga hetkel on varajane. Pealegi kõrvalt seda asja ei ole halb vaadata, tuletab nii mõndagi väikevenna kasvatamisest meelde.
Meie vahel  on tühimik. Ma ei tea mis on juhtunud aga tunnen, et ei saa enam midagi öelda sulle, kuna kas sa lähed endast välja või võtad meeletu kaitsepositsiooni ja teed mu tümaks. Kas on see sinu õel ego, kuid ma ei mõista sind enam. Ma saan aru, et hoolid endast ja enda välimusest, kuid vahel on ka välismaailmas inimesi ja ka nendel on tunded. Kui ma küsin, kas ma olen kole siis üldjuhul ma soovin, et üle pika aja ütleks mulle inimene, kellest ma hoolin rohkem, kui tema elaeski suudaks vist hoolida:" Ei sa pole kole, sa oled just selline nagu sa tahad olla! " Kui su pere pidevalt sind mõnitab ja su välimust alla aegajalt teeb, siis on vahel ka mul soov, et keegi ütleks mulle midagi ilusat. Ja ma ei mõtle siis, kui olen suremas või kui mõni mees üritab mulle püksi pääseda.  See on meeleheide, kuigi on ka hea, et kui minu kohta midagi head pole öelda, siis vb ongi parem suud kinni hoida. Vb saa hoolidki minust, mingil veidral moel aga mulle on jäämas tunne, et kui minust otsest kasu ei ole siis ma peaks eemale hoidma. Hoiatan, ma ei ole asjake, kellega mängida, kui teistel igav on. Aga mida ma ka tean, olen loll maakas, kelle laused isegi ei ole korralikult, nii, et neile tuleb ise loominguline lõpp panna.
Make love!

Dead star shine, light up the sky

Tunne mu viha ja pisaraid!

Tahan kõik jätta ja mõelda oma tulevikule. Tahan, aga kardan. Olen alati kartnud tulevikku, eriti hull on kui sa aimad mis tuleb ning kui kõik nagu pusle kokku panna siis ei pruugi see kellelegi meeldida.
Sattusin kokku imeilusa tüdrukuga, kuid kardan, et olen asja lörri ajanud. Ma ei suuda nagu inimestega normaalselt vestelda, olen alati pisut kentsakas olnud aga vahel see kentsakus ei ole just parim. Kõik kiidavad, et erinev olla on super aga kas nad mõistavad kui kaugel on erilisuse piirid on? Kahtlen.  Metsikult raske on harjuda sellise eluga, kus iga päev on midagi uutset. Kui just päev seda ei paku hakkavad möllama unenäod paavstidest, kaanidest ja trummidest. Mida kõike veel. Tunnen ennast sisemiselt nii üksikuna ja keegi nagu ei saaks minust aru. Elan täiesti teises maailmas, kus elavad teist tüüpi elukad.  Üritan tegelikult blogisse pandud piltidega näidata, mis mul sees toimub, samas kuulan ka laule, mis näitavad mässu mu sees. Kas keegi ei kuule kui ma karjun, tahan tugevamalt karjuda, kuid te vist ei kuule.
Lähen jälle üksinda magama ja mõtlen, mis on küll mul viga. Tundsin ennast ideaalsena ja miski ei suutnud mind peatada. Nüüd haletsen iga õhtu ennast ja mõtlen, et veel mõned kilod ja siis on kõik ideaalne. Hakkan juba kahtlustama, et püüan nende mõtetega midagi muud tõrjuda. Kas siis on midagi minus puudu? Enne olen hakkama saanud, miks ma nüüd ei saa. Miks ma ei saa, kui ma nii väga tahan? Kõik tahavad! Aidake mind, ma tunnen, et annan alla.  Võitlen nagu mingi jõu vastu. Püüan alati uuesti ja uuesti ja siis tuleb midagi mis lööb mu mõtted jälle sassi. Saatus on julm, kui mind nõnda mõnitab.
PS! Ainult vabanda, palun...Ütle, et sa olid viga.
Desperate, I will crawl
Waiting for so long
No love, there is no love.
Die for anyone
What have I become?

Make love!

Running away

I want to run away from here
Run so far no one will catch me
Run so far the wind won't touch me
Run so far you'll never find me

This world just keeps throwing everything in my face
I can't take it anymore
And all I want to do
Is to run so far away it won't throw anymore.

Viibisin mõned päevad Tallinnas Miss L.-i juures. Ta pidas oma sünnipäeva seal, ning minumeelest oli see üsna vahva. Luksusin terve öö pm, mõnetunniste vahedega. Lihtsalt ei suutnud nende naljadele vastu panna. Miss L.-i vend kulutas õhtuga 150€, mis on ikka võimas summa. Peamiselt läks see takso sõidule. Mis teha, et Tallinn pisut vaikne oli, me lihtsalt pidime üheks kohast teise ronima. Hommik lõppes sellega, et läksime mingisse kohta sööma, kuna kõigil oli nagu nälg. Kuid me eksisime, suutsime ära süüa vb 80% praest, kui  nõustusime, et võtame ülejäänud kaasa.

Järgmisel päeval käisin Miss A.-ga rannas. Ta on ikka nii ilus tüdruk, kahju, et tal meestega nii on läinud. Loodamé, et suudan tema maailma avardada ja tema ellu päikest tuua. See oleks mu suurim soov(peale mõne muu soovi). Tagasisõidul istusin viimases vagunis, paar joodikut ja mõned noored olid mulle seltsiks kuni lelleni. Ülejäänud aja olin pm üksinda. Eriti jube. Enne Kohilat läksid kaks meest omavahel veel kaklema ka. Kahju, et mul süüa kaasas polnud, oleksin saanud kino(tegelikult oli see ikka eriti hull, verd lendas ja puha). Arusaamatu, miks purjus peaga hakatakse kaklema.

Olin pulmas, kus sa pidid abielluma ühe imeilusa tüdrukuga, kuid miski läks valesti. Siiski ei jäetud pulmi ära ja seati valmis järgmine tüdruk, kes oli isegi ilusam. Kuid sina ei olnud millegi pärast õnnelik, astusin sinu juurde ning pärisin mis lahti on. Sa vaatasid mulle silmadesse ja võtsid mu käed pihku: " Meie võiksime hoopis abielluda."  Järgmiseks mäletan, et mind seati valmis ja kui ma ennast peeglisse vaatasin, ei tundnud ma ennast ära. Mul olid tumedad pikad juuksed ja ilus valge kleit kauni krooniga. Tundsin ennast printsessina. Krooni andis mulle üks tüdrukutest, kes enne pidi sinuga abielluma, öeldes mulle, et mina väärin seda rohkem. Mäletan veel altari ette kõndimist, kuid minu tähelepanu pälvisid pisikesed õhupalli loomad. Seal oli nii vahvaid tegelaskujusid, sa võitsid, et tegid need ise ja ma kiitsin sind selles. Tahtsin ühte veel lapsendada. 
Make Love! 

If i could turn back time

Pinge on üleval, kas ma saan lõpuks seda, mida olen alati tahtnud või ei. Uskumatu, et ikka soovin minevikku muuta aga vaatame, kuhu ma oma plaaniga jõuan. Pealegi, mulle meeldib plaane teha :P

Ma ei tea, kas olin täna solvunud või ei aga Miss M. oli lõpuks Pärnus ja..ma ei ol ekindel kas ma läksin selle peale endast välja või mitte aga.. kas ta oleks võinud küsida, et kas mina olen ka Pärnus. Saan aru, et tal seal omad tuttavad aga, kas mina siis ei ole oma. Mis ma ikka selle pärast muretsen. Kõik teevad seda mis neile kõige paremini hetke olukorras sobib. Võtame näiteks Miss H., temal meil on tegemist ja saan sellest aru, kuid pool suvest on möödas ja me pole üksteist näinud pm. Ma ei loe seda nägemiseks, kui ta koos Mister M.-iga on, olen sellel hetkel nagu sissetungija, kellel parem oleks kaduda. Huvitaval kombel arvatakse, et olen inimeste peale vihane. Uuu..ei, olen ju mõistlik..Mõistlik, üksik mõrd, kes arvab, et kui tema on üksi siis peavad inimesed jooksma(kas mul mitte ei tule enese iseloomustamine hästi välja). Lihtsalt.. Võin kõigile rääkida, mida tunnen aga huvitav, kui paljud kuulavad. nagu tõsiselt kuulavad, mitte ei mõtle oma peas välja, et nendel küll selliseid jamasid, neil on hullemad. Isegi saan sellest aru. Kõik inimesed tahavad siin taeva alla kurta enda elu, isegi, kui nad seda välja ei näita.  Tahaksin korragi mainida, milline põrgu on jälgida, kuidas mehed passivad su jalgu ja rindu. Jah olen süüdi selles, et nad avalikkusele lähemale toon aga olen üksik naine ja tahan ennast ka tunda hästi. Ma ei pane rõhuta oma dekolteed, et meeste tähelepanu saada, tahan ennast tunda hästi. Mõned pilgud pole ka pahad aga mind päris täis ilastada pole ka mõtet. Siiani mulle on ikka meeldinud mehed/poisid, kelle nimel ma pean vaeva nägema ja järgi jooksma. Kahjuks on jälle nii, et neile meestele meeldivad naised kelle järgi isegi peab jooksma. Ei tea siin kohal laehndust. Püüan siiani aru saada, miks on kellegil põhjust mind nii sügavalt vihata, et ta parema meelega poleks kunagi kohtunud minuga. Paneks ta soovima, et poleks mind kunagi pikalt saatnud ?!
Make Love!

You are everything I cannot see and can't explain

Võtsin ette väikese rännaku oma vennaga loomaeda. Suur pettumus see polnud, kuid mu vend tegi kokkuvõtte. Loomad on surnud vist(laste loomaias tunduski üks kilpkonn surnuna aga ma ei maininud seda laste kuuldes). Uskumatu, et ainukesed loomad, kes nagu elasid seal olid kilpkonnad ja neile ka vb ei meeldinud, kui kari inimesi vaatab, kuidas nad sugu jätkavad. Saatsin siis venna rongile ja ise istusin Tartu poole teele. Kolm ja pool tundi sõitmist, kurnav, muud midagi. Miss K. tuli mulle vastu ja läksime emajõe äärde ja tegime võikese pikniku väikse koksiga ja saiakestega. Mingi aeg astusime ka pirolt läbi, kuniks tuli Miss K. sugulane meile järgi ja viis meid enda poole. Pole kindel kus see enda pool asub aga see peaks kuskile Alatskivi poole jääma vist. Järgmisel päeval Türi poole siis minekule, enne sain korra Miss E.-ga kokku, kes töötas samal ajal. Pisut aega ta sai töö kõrvalt ja siis ka lobisesime ja astusin bussi poole. Põrkasin kokku veel Mister A.-ga saaremaalt ja vestlesime natuke kooli teemadel. Ta pole pm suve jooksul mandrilt ära saanudki. Vaeseke. Kodus jõutsin riided vahetatud ja kuna olin väsinud, siis ei viitsinud nagu sünnipäevale minna aga mõni inimene on järjepidev ja läksin siis peale nurumist ikka. Parem ei räägiks, mis seal toimus. Võin ainult nii palju öelda, et kaalun juba tõsiselt mõtet, et äkki olen lesbi.

Nägin sind täna unes jälle. Seekord oli kõik teisiti, ma ei püüdnud ennast varjata sinu eest vaid vaatasin, kuidas sa lähenesid. Tundus, nagu see ei olegi unenägu, vaid midagi muud. Istusime kahekesi voodil ja sa rääkisid  mulle, miks sa käitud nagu käitud. Sain sinust aru ning sa palusid ennast oodata, et tuleb aeg kui oleme koos ja seekord korralikult. Kõik pidavat aega võtma. Hoitsime käest kinni ja ma ärkasin ülesse. Rahulikum kui tavaliselt. Kahjuks olin unustanud sinu käitumise põhjused ja et kaua ma peaks ootama, aga sisemiselt tundusin rahul enesega. Äkki ootan ja vaatab mis saab. Igatsen su suudlusi siiani...Need on parimad.

 
Make Love!

After the rain

Kas olete kunagi võtnud ette tõsise jalutuskäigu pärast vihma. Tundnud, kuidas loodus oleks nagu uuesti sündinud ja kõik on nii värske. Väljaarvatud surnud vihmausside lõhn, see on väga ebameelidiv. Kõik on nii niiske ja märg, kõikjal kaunistavad piisad, nagu väikesed teemandid. See paneb mõtlema, kas on võimalik, pärast vihma uusti sündida. Mitte küll otseses mõttes aga nagu ka nukra meele puhul, mis tuleb meile ikka vahel peale, kas on võimalus, et ka vihm tundub nukker ja kui see järgi annab, siis on toimunud muudatus ning aeg läheb edasi. Peame leppima siis tõsiasjaga, et maailm on pidevas muutumises.
Hakkasin mõtlema sellele, kui suur osa meie elus on kontrollitav ja kui suur osa on saatuse teha. Kas me peaksime kartma, mida on saatus meile määranud? Kas seda saab nimetada saatuseks, kui kaks tuttavat, kahest erinevast riigi otsast, kohtuvad samas linnas, astudes mõlemad samasse bussi? Kas on see saatus, või lihtsalt kokkusattumus. Kas saatus või kokkusattumus paneb nad üksteisesse armuma ja igavesti koos elama? Usun, et kontrollime om aelu piisavalt, kuid on asju, millele aitab kaasa saatus. Nagu väike lüke julgestuseks, muud midagi. Sinu teha on, mida edasi otsustad teha.
Ps! Panen enda järgi vaatama nii mõnegi silmapaari :P
Make love!

Are you still there..

Tavaline väike külake, kus veedetakse oma vaba aega klatšides ja aiatöid tehes. Mitte, miski pole selle linna elu häirinud, vähemalt mitte meeldejäävalt. Ühel päeval hakkab kaduma noori naisi ja nii pidevalt. Käib uurimine, kud ei ole mitte mingeid juhtlõngu. Tundub nagu naised oleks lihtsalt lahkunud. Enne see ei kõigutanud mind kuna ei tundnud ennast, kui osana kogukonnast. Siiski olukord muutus, kui mu õde hakkas imelikult käituma. Ma ei tundnud teda enam ära. Pidevalt kadus kuhugi ja siis ilmus jälle välja, kuni ma palusin oma sõpradesl kordamööda koos minuga õel silma peal hoida.
Esimene kord oli minu kord ja see juhtus natuke enne päikese tõusmist. Mu õde tõusis voodist ja astus akna poole. Hoidsin teda kinni ja ta vastas, et peab minema mängima, teda oodatakse.  Hoidsin teda nii kaua kinni, kuni kutsusin kolm oma sõpra enda poole. Üks pidi jälgima mu õde ning teistega läksime välja, kas leiame midagi külast, mis vihjaks kuhu ta pidi minema. Mõnda aega pärast seda, kui me lahku olime läinud hakkaisn kuulma õrna muusikat, järgnesin sellel ja avastasin ennast surnuaia äärest. Kaugel nägin kuju seismas keset ringi, mis koosnes naistest. Järsku kuju vaatas minu poole ja ma pistsin jooksu. Jooksin nii kiiresti ja ei saanud arugi kuhu. Astsin suvalisse kortermajasse ja kolistasin nr 28 korteri uksel. Üks vanatädike võttis mu vastu ja lubas ajada tolle mehe ära. Tahtsin teda takistada, kuid ta lubas, et midagi halba ei juhtu. Jäin siis ootama.
Möödus juba liialt palju aega, kuid tädike polnud tagasi. Avasin vaikselt välisukse, kui järsku uks löödi mu ees lahti ja nägin nüüd seda meest korralikult. Välimusel tal polnudki viga, üsna nägus teine. Siiski peksis mu rinnsu süda meeletu kiirusega, ta lähenes mulle ja lükkas ukse enda järgi kinni. Kui tema sammud lähenesid, siis minu sammud taganesid. Varsti polnud enam kuhugi taganeda. Olin surutud vastu seina. "Ära muretse, ma ei saa sulle midagi teha, " ütles mees, "sina oled eriline ja sind ei saa ma mõjutada, mis muudab sind veelgi vastupandavamaks." Mul ei tulnud midagi pähe, peale selle, et kes ta selline on ja mis paganama juttu ta ajab. Mees astus veel ühe sammu ja ma avasin suu:"Ära tule sammugi lähemale! Kes sa oled ja mida sa mu õest tahad?" "Ma ei taha su õde, ega neid teisi naisi. Tulin sulle järgi, viin su paika, kuhu sa kuulud." Hakkasin vihast karjuma:" Ma ei tule kuhugi, kao ära, mind sa ei saa mitte kunagi. Ma ei tunnegi sind ja ei taha tunda ka!" Oled sa selles päris kindel," ta tumedad silmad vaatasid sügavalt minu omadesse ja ta tuli lähemale. Tundsin, et ei suuda liigutada, kuid pidin tegema midagi. Lähenesin talle ja ütlesin:" Olen selles nii kindel, nagu selles, et seisan sinu ees. Mitte miski ei sunni mind siit lahkuma!" Ta tuli veelgi lähemale mu näole ja meie ninad juba napilt puutumas ja ta ütles: "Suudle mind ja sa saad teada mida tähendab olla minuga..." Kas sa jätad siis meie küla rahule ja ei sunni mind enam sinuga tulema, kui ma ei taha tulla pärast suudlust?" Irve ilmus ta näole: " Luban!" Ta haaras mu kaelast ja suudles mind, see polnud tavaline suudlus, tundus nagu kogu veri läheb keema ja kohe plahvatan. Tõstsin oma käe, kui ta üritas lõpetada ning surusin ta huuled veel rohkem enda omade vastu. Ka tema ei jäänud ootama, vaid tõstis mu õhku ning tundus nagu maailm sulab milleski muuks. Kõik pöörles.. Ja enne, kui olin silmad jõudnud korralikult avada... ärkasin. See kõik oli kahjuks ainult uni....Ilusaid unenägusid ka teile :P
Make love!

Shut up and watch me walk..

You think i am sexy? Think you can make me fall? What do you know?

Lõpuks siis Tallinnast üsna kodumaale. Olin nii tüdinud enda pidevast varjamisest ja pealegi see hirm, et kahtlased tüübid tulevad kuskilt. Sain veel enne laulupidu kokku Miss L.-iga ja jalutasime linna peal, tal oli kaasas tema sõbranna Miss J. Enne kui olin nendega kokku saamas siis antsin oma viimased pronkist sendid ühele vanale mehele, kes seinaääres istus. Polnud ju seal hunnikus eorotki, kuid vanamees läks nii rõõmsaks, et lausa kallistas mind. Laulupidu oli ka vägev. Istusin seal palavas ja endal külmavärinad üle keha jooksmas, kuna ma lihtsalt kaifin selliseid üritusi. OEH.. Mida iganes ka teised ei arvanud, ma läksin siiski sinna selleks, et tunda osana eestist :P
Viimane päev Tallinnas oli üsna tore. Käisin linna peal mureleid süümas ja helistasin isegi Miss H.-le aga nagu ikka, tal on nüüd oma elu ja olen üsna korralikult sealt välja puksitud. Ei tasu isegi talle seda mainida, kuna üldjuhul ei märka inimesed endas toimunud muutuseid. Ah, suck it up!
Kui ma astusin läbi vanalinna oma kohvritega, siis mingid kaks kena soome kutti astusid ligi ja üks rääkis midagi soome keeles. Minu soome keel on nagu ta on ning mitte midagi ei saanud aru. Siis tõstab oma rusika ülesse ja saan aru, et tahab, et me rusikad kokku lööksime. Lahe. Sain veel kokku ühe tüdrukuga, enne kui rongile astusin aga see juba on saladus, mis tüdrukuga tegu on :D

Mmm. Tahaks neid oma koju..

Make love!